Comeback

Kui ma viimase 4 nädala jooksul pole ühegi hobuse selga jõudnud, siis täna parandasin olukorda tunduvalt ja võtsin esimese hooga seitse tükki ette. :D Ehk siis ma olen tagasi Taanis. Ja kui see asjaolu kõrvale jätta, et homme ma ilmselt niisama lihtsalt enam voodist püsti ei saa, siis kõik muu on lihtsalt suuuurepärane.

Täitsa juhuslikult õnnestus mul täna isegi meie talli (hetkeseisuga) ainsale GP hobusele selga istuda ja no... oli küll tunne natuke nagu pilve peal. Olen varem kah ikka mõned korrad temaga ratsutanud, aga siis ei olnud mul temaga üldse lihtne, isegi tavalise hea lõdvestava traaviga oli raskusi, sest hobune oli nii pinges. Nüüd ta on tükk aega puhanud ja see on ainult hästi mõjunud. No GP vormile ilmselt mitte, aga hobuse üldise heaolu seisukohalt kindlasti. Ja kuigi ma miskit erilist temaga ei üritanud, siis enamus ajast lihtsalt istusin ja reaalselt ei teinud mitte midagi, ja hobune käis nagu kellavärk. Vahepeal kästi mul sammu koondada ja koondada ja koondada ja no siis sain ennast korraks wannabe-Charlottena tunda ja mõned sammud piafeed istuda. :) Aga ainult kaks sammu korraga ja siis kohe edasi, sest... ei taha seda lõdvestatust ja kõike muud head liigse ülepingutamisega jälle ära rikkuda. Aga tegime täitsa koondatud galoppi ja pikendatud traavi, mõningaid külgliikumisi, ja no ON küll koolisõiduhobune, ausalt. :) Esimesed galopiringid küll möödusid vähe kõrgemate hüpetega kui koolisõiduhobuselt ootaks, aga no tema viimane ratsatrenn jäi vist veelgi ammusemasse aega kui minu oma, nii et see oli lubatud. Õnneks see tembutamine oli stiilis "I have so much energy", mitte "I'm SO going to buck you off", nii et kõigil oli lõbus.

Üldse kõik hobused olid nii vahvad ja mõistlikud täna. Eriti mõistlik oli see, kelle ma otse sepa haamri alt võtsin ja peale 10 minutit ratsutamist teada sain, et teda oli rautamiseks rahustatud. :D No okei, tegelt ei olnud päris nii, ta ikka oli juba boksis kainenenud päris tükk aega ja kordel oli väga elav, aga ratsutades ei läinud nii aktiivselt edasi kui võiks. Ma tegelikult arvan, et ta oli juba täitsa omas konditsioonis selleks hetkeks, aga no nalja sai meil igatahes palju sellest rääkides.

Kõige huvitavam 4-aastane katsumus seisab aga alles ees (homme ehk) - lisaks lihtsalt heale hobusele on aga ühtlasi tegemist Ziny poolvennaga ema poolt, ja muuseas ka minu esimese isikliku kastreerimiskatsetuga (näe siiamaani elab rõõmsalt!), nii et mu arust oleks päris lahe, kui ma talle ikkagi selga julgeks ronida. Ja no ERITI lahe oleks see, kui ka see minu otsustada jääks, millal ja mispidi ma sealt seljast uuesti alla tulen. No vähemalt turvavest on mul nüüd selle suvega siin Taanis üsna heaks sõbraks saanud, nii et... eks me näe, mis saama hakkab.

Aga olgu, aitab jutust ja ma lähen naudin edasi oma lühikest augustikuud siin maailma kõige toredama pilve peal. Panen teile ühest 4-aastasest pildi kah. Jeesjees, vertikaali taga küll, aga siiski sirutab suulise poole. Arvestades, et ma pole mitte ühegi teise hobusega sõitnud, kes niiiiiii ekstreemselt ratsme taha roniks nagu seesama hobune suve algul, kui mina esimest korda talle selga läksin, siis ma olen nii praeguse olukorra kui ka selle pildiga rohkem kui rahul. Nüüdseks sirutab ta sealt tühjusest ennast ikka päris tihti juba välja, aga no.. nii ilusat pilti sellest lihtsalt ei saanud täna veel.