Muheeee

Albatross on väga muhe viimasel ajal, mõnuuus. Mulle meeldib, kui ta sellises tujus on. Karjamaal täitsa silmad säravad, kui ma tema poole sumpan (tõenäoliselt säravad muul ajal samamoodi, aga mida ma ei näe, seda pole olemas), ja kui ta parasjagu söömisega ametis ei ole, siis võib isegi juhtuda, et sumpab vastu mulle.

Olemegi nüüd juba mõned korrad oma ohjadega maneežist välja saanud ja lähiümbruses ringi uitanud. Kõige suuremaks takistuseks sealjuures olen mina - kombinatsioonis sügava lumega muidugi. Näiteks tänase tuisuse ilmaga olin ma enam-vähem peale 5 minutit omadega juba täiesti läbi. Sammu oleme palju teinud, tahaks nagu traavi ka rohkem harjutada, aga no kuidas sa harjutad, kui ohjaja surmväsinult lihtsalt poolel teel lumme langeb. Peab ikka proovima vist kelgu või suusad lähimas tulevikus appi võtta. Või ennast vormi ajama :D

Esimene kord natuke ikka pelgasin, sest noh - tõsi ta on, et kui Albatross niiviisi ohjade vahelt mingil hetkel jooksu otsustab pista, siis mina olen seal taga väike sipelgas ja mingi kapsli külge kinnitatud kordega küll vastupanu osutada ei suuda. Olen aga käekõrval veidi tegelenud sellega, et ta ratsmemärguannetele oleks kergem ja tundlikum kui kunagi varem - ega me selle cavessoniga kuigi palju harjutanud polegi, aga ma eeldan, et märguanded on talle võib-olla meeldivamad kui suulisega ja äkki siis pole ka põhjust mitte reageerida :). See teooria on nüüd küll vastupidine laiemalt levinud arvamusele, et mida tugevam/ebameeldivam on surve, seda paremini hobune reageerib, aga... ma usun, et see arvamus ei pea sugugi alati paika.

Igatahes üks hetk, kui Albatross nagu tavaliselt naabri traktoreid kartis, siis ta tõmbas küll tagajalad juba kõhu alla ja oli valmis kohalt sööstma, kuid siis tundis kerget survet ninal ja.. JÄI SEISMA. Seda momenti on natuke raske kirjeldada, aga kui 700kg hobust on parasjagu mingit instinktidest tulenevat põgenemist ("põgeng" kõlab ka hästi, muuseas! kuid ÕS ei nõustu minuga) sooritamas ja siis minu märguande peale poole hüppe pealt peatub... see on täitsa võimas tunne. :) Et minu antud kergel märguandel (see isegi ei läinud sikutamiseni välja - tõesti lihtsalt märguanne) oli tol hetkel suurem mõju, kui saaklooma põgenemisinstinktil. Kusjuures see instinkt avaldub Albatrossis kohati tegelikult väga tugevalt. Lahe.

Täna Albs ikka ka üritas lendleva silokile nägemise peale korraks rajalt lahkuda ja mööda mäge üles ronida, aga peatus kohe kui esimene ehmatus möödas ning tibusammude, puristamise ning ohtrate rahustavate sõnade saatel saime sealtki edasi kõnnitud.

Maneežis korraks kordele lastes selgus esiteks muidugi see, et tal on hüpersuper palju energiat, aga teiseks ka see, et hetkel on meil isegi 4 lonkevaba jalga (kahepeale lausa 6). Nii et kõik on üsna tore ja Albatross ongi täpipealt nii mõnus, nagu sellel videol:

http://www.youtube.com/watch?v=7YDMPcsREeA&feature=g-crec-u