Albatross ja teised hobutegelased

Oioi, asi on tõsiseks läinud - ma olen suvest saadik Albatrossile juba 3 korda selga jõudnud, kaks neist selle nädala jooksul. Ja kuigi puudus igasugune ettevalmistus, puudusid isegi meie kunagisse tavapärasesse varustusse kuulunud suulised ja abivahendina stekk, siis tegi ta mul esimese küsimise peale imekergelt ja ilusasti mõned sammu küljendamist ning keerutas oma esiotsa ümber tagumise. Kullatükike, noh.

Esimesel päeval tundus käik ehk natuke kange, aga teine kord oli mõnus ja ühtlane samm. Võib-olla ka sellepärast, et teisel korral lasin ta enne maneeži lahtiselt liikuma. Ta on ikka tõsiselt kuumavereline energiapomm muidugi hetkel, alguses veel traavitas kenasti pisikesi ringikesi ja siis tuli minu juurde tagasi kiitust otsima, aga kui platsile takistusi tuldi vedama, siis tal käis mingi klõps peas läbi ja otsustas maneeži üles künda... või siis tagajalgadega katust puudutada, ma täpselt ei saanud aru. :) Värisesin vist nagu haavaleheke, kui peale sellist tralli ikkagi selga ronisin, aga õnneks hoidis ta mind ka seekord hästi ega üritanud oma äranägemist järgi asjale põnevust lisada.

Üks päev avastasin, et tal vasak tagumine kabi näeb väga veider välja, tallal oli kaarekujuline "sinikas", see pragunes ning ühes otsas oli sisuliselt auk sees. Ma olin peaaegu veendunud, et nüüd ta hakkab oma liiga paljude lisakilodega õhukesest kabjatallast läbi vajuma ja kujutasin juba maailmalõppu vaikselt ette... aga õnneks arst arvas siiski, et tagajalgadel ja ilma laminiidita sellist asja ei tohiks juhtuda ning tõenäoliselt oli see detsembrikuine abstsess, mis tookord igale poole ronida oli jõudnud ja nüüd tagantjärgi kahjustuste tõttu lihtsalt osa tallast ära tuleb. Siiani pole see asi ei edasi ega tagasi arenenud, aga Albatross ise küll aru ei saa, et midagi valesti on, nii et minu kõiksekoledam teooria ei saa õnneks kuidagi paika pidada.

Küll aga hakkasin peale seda veelgi rohkem mõtlema sellele, et ikka hädasti oleks vaja tal kaalu alla saada kuidagi. See on kõige suurem mure hetkel, millega ma ei oska midagi peale hakata... mingit suukorvi talle pähe toppida ei tundu üldse ahvatlev mõte. Olen mõelnud ka tema kuhugi mujale kolimist, aga ei ole just lihtne leida kohta, kus kõik ülejäänud tingimused Albsu jaoks sama head oleks, kui hetkel siin. Aga ragistan veidi veel ajusid ja äkki õnnestub mingi mõistlik lahendus siiski leida.

Ja My - mis galoppi puudutab, siis olen leidnud 2 asja, mis aitavad teda ka selles allüüris rohkem tagaotsale viia. Esiteks proovisin juhuslikult ühel päeval põllu peal sammust galopitõsteid - tuleb välja, et ta saab nendega väga hästi hakkama, kuigi see oli esimene kord seda üldse proovida. Ja sammust ta tõepoolest TÕSTAB ennast galopile, istutab ikka korralikult taguotsale enne äratõuget. See kestab muidugi ainult esimesed paar fuleed, aga asi seegi. Teiseks sõitsime trennis viimati galopis keskliini - keskliinile pööramine oli küll igavene välja- ja äravajumine, sest ma olen heal juhul 15-meetriseid ringe temaga galopis varem teinud, mitte väiksemaid. Aga keskliinilt tagasi seina äärde pööramine mõjus hoopis paremini - seal tal ei olnud ruumi kuhugi vajuda ja selleks, et vältida peaga vastu seina põrutamist, pidi My oma tasakaalu korrigeerima ning ennast mõneks hetkeks rohkem tagumisel otsal kandma.

Täna olin asjalik ja vedasin omale ise platsile hunniku latte, mõned ühe-, mõned kahe- või kolmekaupa. Niisama voldikesi ja kaarekesi sõites ei tundu meil küll juhitavusega mingeid probleeme olevat, aga kui nüüd paar korda oleme trennides suhteliselt tihedalt paigutatud ja pisikeste pööretega latte proovinud sõita, siis on joodikuefekt ikka küljes. :) Vajub välja, ei pööra, ei pööra, ups pööras liiga palju, läks viltu, läks liiga äärest jne. Ja kui ma siis väga entusiastlikult seal seljas ta roolimisega (loe: sisemisest ratsmest sikutamisega) tegelema hakkan, siis laguneb kõik muu kah koost. Täna proovisingi siis jõuda selleni, et juhtimine võimalikult väikeste märguannetega ja kergelt välja tuleks - (sisse) keeramine peamiselt välimise ratsme ja rohkem sisemisele jalusele toetumise abil, väljapoole lükkamine sisemise säärega ning nende kahe märguande vahel saigi hobust üsna edukalt oma soovitud trajektooril hoida. Mida edasi, seda paremaks läks, isegi päris pisikeste pöörete korral (hobune on ka muidugi pisike, nii et tal oluliselt lihtsam kui mingil volaskil oleks). Ja kõige lahedam on muidugi see, et niipea kui ta pööretel enam tasakaalust välja ei lähe, muutub liikumise kvaliteet kohe mitu korda paremaks.  Kui millelegi muule keskenduma hakkan, siis ilmselt kaob see sujuvus ja kergus ära jälle, aga noh... babysteps. Üks asi korraga.