Sunday, May 5, 2013

Nii vahvad on mul noored kõik. :) Kurtna märadel olen kõigil nüüd seljas käinud, isegi hall on praeguseks enam-vähem sadulaga leppinud. Teistega juba traavitasime maneežis veidi lahtiselt ringi. Sandro on kõige rahulikuma närvikavaga ja seetõttu tundub kõige turvalisem hetkel, ei tee eriti palju üleliigseid samme. Teine on rohkem "lubage mul palun liikuda" tüüpi, aga nii kaua kuni see kontrolli all on, siis on kõik väga hästi ja tunne oli seljas täitsa mõnus.

Võluriga kappasin kah ja kui esimene trenn läks veidi aega, et asja saada, siis teine päev oli ta kohe alguses supermõnus - täitsa ise jooksis enam-vähem lõdvalt ja hakkas oma lühikest kaelakest vähe pikemaks ja ratsmele järgi sirutama. Pole kordagi varem sellist tunnet tema seljas olnud. :) Täiesti lõdva ratsmega jooksis ühtlases rahulikus tempos - st kontakt oli, sest ta ise hoidis seda, aga kordagi ei pidanud ratsmega tagasi hoidma. Peale galopitõsteid muidugi läks vähe sabistama ja siis üritas ka tempot tasakesi omapead üles kruvida, aga sest pole hullu midagi, küll õpib veel.

Tartus on ka veel üks noor mära, kellega mõned korrad olen tegelenud. Kui tavaliselt ma alustan noorte hobustega, kes ei tea, et...
- inimesest ei joosta üle
- inimesest ei joosta mööda
- vahekäigus tuleb rahulikult seista mitte sipelda ja nööre puruks tõmmata
- kapju tehes tuleb jalgu üleval hoida, mitte inimesele kõhtu äsada
- jnejne
... siis on suht mugav ja lihtne vahelduseks sellisega tegeleda, kellele need asjad juba enne mind ilusti selgeks õpetatud on. :D Ma võin sellega täitsa ära harjuda, et noored hobused kah ilusti käituda oskavad.

See mära igatahes on väga mõistlik, veidi ettevaatlik vaid. Igatahes väga naljakas oli, kui ma üks päev tükk aega veensin teda üle kraavi ja pisikese veejoa tulema. Ta ei olnud päris kindel, et see on hea mõte, aga ma käega kah ei löönud - vahepeal kutsusin ja kui sammukese lähemale tegi, siis lasin jälle veidi asja üle järgi mõelda. Kui ta lõpuks suure hüppega ikka nõustus tulema, siis sai muidugi kuhjaga kiita ja patsutada ja taskust kah midagi head ja ma ei tea, mis värk reaalselt oli, aga minu arusaamist mööda oli ta see päev peale seda intsidenti hoopis teistsuguse suhtumisega, kogu aeg selline "kas ma saan veeeeel midagi teha, palun?", mitte üldse enam kahtlustav või umbusklik. :D Ja järgmine päev kui Myronile karjamaale järgi läksin, siis tuli kõmpis minu kõrval pool maad kaasa, kuni aru sai, et täna ikka ei ole tema trennipäev. Võib-olla ma olen ka nüüd lihtsalt natuke rohkem "oma inimene", kuna suutsin talle tõestada, et kraav ja vesi ei tapa. ;)

Ja Myron kah muidugi - noo me nt alustasime väheke kontragalopi harjutamisega. Kontra on tema jaoks keeruline - või siis lihtsalt jalgade vahetamine liiga lihtne, igatahes kui mul enamasti noored hobused jooksevad kasvõi nulltasakaaluga kuidagi ikka need kurvid "valest jalast" läbi, siis Myron mitte. Seega teeme praegu lihtsalt banaanikujundeid rajalt sisse ja kui tasakaalu veidi juba rohkem kätte saanud on, siis vaatame edasi. Galopp on meil nagunii vähe keeruline, aga nagu ma juba vist korduvalt olen maininud, siis ma ei arva, et esimene samm peab enne järgmise alustamist täiuslik olema. On nii hea nagu on ja kui midagi keerulisemat sisse lisada, siis see kindlasti kuskilt otsast arendab hobust edasi, nii et üks hetk muutub see esimene samm kah palju lihtsamaks kui varem oli. Selline pisike kerge kontragalopp ei käi talle hetkel üle jõu küll.

Sellist harjutust tegin ka, et pikaks sirge alguses tõstsin kontragaloppi (ehk välimisest jalast), sirge lõpus tagasi traavi ning lühikese otsa läbimiseks tõstsin õigest jalast. Natuke läks sahmimiseks küll sellepärast, et nii palju üleminekuid oli järjest, aga üldiselt ta reageeris üllatavalt hästi ning ainult ühe korra vist läks untsu - see oli ka puhtalt minu puuduliku ettevalmistamise viga. Sama värk, mis hüppetrennides, et kui ma kõigele muule keskendun ja neid tõsteid ainult nii muuseas teen, siis vahel läheb lihtsalt kuidas jumal juhatab.

Ja teise asjana olen hakanud kergelt tagumikku rajalt sisse lükkama. Põhimõttest "säär tagapool = tagumik sisse" saab ta juba päris hästi aru, kuigi paine läheb kohe automaatselt väljapoole sel hetkel ning sellega seoses trügib ka õlg vähe sisse. Aga sest pole hullu midagi, hakkan tasapisi seda õiget painet sinna juurde meelitama, kui sääremärguanne kenasti selge on.

Ja Albatrossi jalg on parem, auk on kinni ja eks see paistetus veel mõnda aega taandub seal, aga valus ei paista kah enam olevat. Uued sussid sai ta eile samuti alla ja seekord ilma suuremate probleemideta. Selle parema jala kopsimise peale natuke tegi nägusid, aga jõudsime kahekesi ikka kokkuleppele, et kannatab ära. :)

4 comments:

laura said...

Superhead, sisukad ja õpetlikud postitused :) Tore, et kirjutad!

Heli said...

Minule ka väga Su kirjeldused ratsastusest meeldivad. Arusaadavad ja selged!

Üks küsimus ka haava tohterdamise kohta - Mozartil on vana armkoega haav (talvekrihviga saadud sügav vigasutus), millel ka aasta hiljem ei kipu kõva koorik ära tulema. Haava kahjuks ei saanud enam õmmelda ja seetõttu oli ravi ka väga pikk. Nüüd on näha, et aeg-ajalt teeb talle see arm valu. Kas oskad soovitada mõnd salvi vms, mis teda aitaks?

Ingrid said...

Ma just mõtlen alati, et neid trennijutte keegi ei viitsi lugeda, rohkem endale hiljem meeldetuletuseks. :)

Aga Mozartile kahjuks ei oska midagi niimoodi soovitada, inimestel küll vanadele armidele kasutatakse igasuguseid salve, aga ma ise ei ole nende toimeefektis väga kindel... Kui on koorik, siis võib-olla lihtsalt mingi kreemi või salviga pehmendada - samas aasta aega hiljem võiks see küll niisamagi juba kadunud olla. Albatrossil oli samuti üks sügav ja mädane haav mõned aastad tagasi - sinna jäi küll veidi liigliha ja nahapinnast kõrgem moodustis, aga pealt paranes kenasti ära ja valu ei tee.
Milles see vana armi valutamine üldse seisneb, kas ta lonkab (kui vigastus oli jalal) või lihtsalt katsumine ei meeldi?

Heli Jaago said...

Ta otseselt ei lonka, ent jah - puutuda seda kohta üldse ei lase. Kui vet. on käinud süstimas või raspeldamas, on mu kaasa olnud juures ja unustanud probleemist rääkida. Aga arvan ka, et ma ei katseta inimeste salvidega (ostsin Sodermixi) ja pigem näitan seda vetile. Korra proovin ka veel Helosaniga pehmendada - see ei tohiks halba igatahes teha...