Uued noorukid vol 100

Kuna tujud ja tahtmised käivad kogu aeg üles alla, siis mul selleks sügiseks hobuste koha pealt mingit päris kindlat plaani üldse polnudki - aga ega ma tegelikult vist kaua aega ilma hakkama ei saaks, niisiis jätkasime eelmise aasta skeemi ja tõime mulle jälle 2 uut noort kolmeaastast sõpra Tartusse. Ega nad päris uued muidugi pole, kevadel sai nendega Kurtnas tegeletud ja paar korda isegi seljas turnitud, suvel puhkasid ja kasvasid ning nüüd saavad järgneva mõne kuu jooksul endale loodetavasti natuke teadmisi algratsastusest.

Esiteks siis Quicky - see on mära, kes suutis juba mõnepäevase varsana mulle miskipärast muljet avaldada ja kõikidest sealsetest kasvandikest siiani on ta kogu aeg minu kindel lemmik olnud. Nii et ilmselgelt mul on tema suhtes suured lootused. :) Miks täpselt? Ma ei tea isegi, sest tüübilt pole ta kaugeltki minu maitse ja liikumised pole ka siiani midagi erilist. Hüpe on tugev (lausa 10 punkti teenis see aasta ülevaatusel välja), aga kramplik, nagu tema üldinegi olek. Ta on alati olnud temperamentne ja tundlik hobune - ja see on mulle tema juures meeldinud - samas nüüd uude kohta kolides on ta VÄGA palju mind üllatanud oma rahuliku meele ja suhtumisega ja mingitest probleemidest liigse närvilisuse tõttu pole juttugi. Pool aastat tagasi ma polnud kindel, kas mina ikka olen see, kes talle ühel päeval selga ronida julgeb, aga sealtmaalt on ta juba väga suure arengu edasi teinud ja siiani on kõik väga ok. Ühesõnaga ma tegelen temaga praegu väga suure ootusärevuse ja põnevusega, sest ma usun, et temast võiks üks väga lahe loom tulla, kui asjad õiges suunas areneks. :) Kui mitte, siis tuleb tast kohutav elukas, kes kellelegi ei meeldi. Vahepealset varianti ei ole, ma kardan. :D

Teine on ruunapoiss Verdetten, kes oma sugupuu poolest võiks samuti vägev hobune olla, aga... siiani ta ise millegagi väga silma minu arust küll ei paista, selline tore suur sonsu on. :P Tal on suure kasvu tõttu kindlasti ka kasvamiseks rohkem aega vaja, praegu on selgelt näha, et tasakaal ei ole veel päris see, mis võiks olla jne. Aga tegelemiseks väga tore ja lihtne ning ilmselt saab tast üsna probleemivaba hobune.

Praegu teevad mõlemad suurte ringide ja voltide peal traavi, aga eks ma vaikselt üritan ka blogi järjepeal hoida, kui ratsutamine põnevamaks läheb ja hobubeebid edasi arenevad. Ahsoo, mu eelmise aasta beebid on ju nüüd suurteks ja vahvateks ratsahobusteks kasvanud! Käisid tšempionaadil ja näitasid seal kõik vähegi võimalikud tulemused ära - Riisikas tõrkus välja, Sandro korjas mingeid karistuspunkte ja Sintsu oli oma puhaste sõitudega üks 4-aastastest tšempionitest. Arvestades, et see oli nende elu esimene võistlus (ei õnnestunud kuidagi vist ühelegi varasemale jõuda), siis Sints muidugi on väga tubli, aga ei saa teiste peale ka otseselt kuri olla, eriti selle tõrkumise koha pealt - kõik oli lihtsalt jubekole ja hirmus ja siis ei saanud ju hüpata. Ootan igatahes huviga, kuidas neil edaspidi läheb. :)