Hesteri kliinik

Vaatasin videot eelmisel nädalal toimunud kliinikust Hesteri, Dujardini ja Valegroga:
https://www.youtube.com/watch?v=kebnBiDYh90#t=1985

ja tuli isu oma erinevaid mõtteid kirja panna.


- Minu hobused on peaaegu alati kergemini paremale poole painutatavad ja vahelduva eduga ma ikka väga tõsiselt kahtlustan seda, et ma ise osaliselt sõidan nad selliseks, sest vasak pool on kindlasti ka minu nõrgem külg. Seda enam, et varem oli peamiselt levinud arvamus nagu hobused kipuks pigem vasakule kõverad olema - on see tingitud siis sellest, et nendega rohkem vasakult poolt tegeletakse või millestki muust... aga minu jaoks on see algusest peale just vastupidi olnud ja nüüdseks olen juba päris mitmete asjalike hobuinimeste kirjapandu või öeldu põhjal (nagu nüüd ka Hesteri puhul) teada saanud, et vähemalt ma pole oma arvamuses üksi. Enamik hobuseid ON pigem kõverad paremale poole, samuti nagu enamus inimesi on paremakäelised mingil veidral põhjusel, ja nagu Hester mainis, siis vajavad selles suunas rohkem sirgeks sõitmist ning teises ehk vasakus suunas rohkem painutamist ning järeleandlikkust (siinkohal mõistes suppleness).

- Üleminekud on kõige alus. Seda kliinikut vaadates mõtlesin taaskord sellele, kui kohutavalt igavaks ja kasutuks ikka paljud ratsanikud (sealhulgas mina) oma trennid kipuvad tegema. Ring ringi järel sama asja, üritades hobust pehmemaks või paremasse asendisse sõita. Jah, päris noorte hobustega ei saa nii tihti ja nii palju muutusi kogu aeg nõuda, kui kaugemale treenitutega, aga märguannete andmine ja neile vastuse saamine on kahjuks või õnneks ainuke viis, mille kaudu heaks ratsahobuseks võimalik õppida on. :)

- See, kui noored koolisõiduhobused väga erutunult pooleteistmeetriseid traavisamme teevad ja seal vahel mitu sekundit õhus lendlevad (võib näha väga paljude müügivideote peal, kus hobuse liikumist lahtiselt demonstreeritakse), jätab mind praeguseks juba suhteliselt külmaks. Ma isiklikult ei ostaks kunagi selle põhjal omale hobust. Minu vahva tori hobune teeb ka väga efektset ja ülesmäge traavi, kui teda krõbiseva kilekotiga selleks ärgitada vms - ainuke asi, mida sellega näeb, on see, kui hobusel tõesti absoluutselt mingit liikumist pole, nii et ta isegi ärevas olekus oma sammu suureks ja jõuliseks ei tee. Palju olulisem on minu arust see, millisest traavist sa tööd nö alustama pead - kas see on ühtlase rütmiga, edasipürgiv ja pehme. That's all. Valegro lõputraav antud videos oli samuti täiesti tavalise keskmise hobuse oma ja see, kuidas sealt kõik need vägevad GP liikumised kätte saada, on väga suurelt jaolt siiski ainult treeningu küsimus.

- Nende treeningmeetodi kohta otseselt mul polegi väga midagi kommenteerida. Ma nõustun kõigega. Ainuke asi, mis minu jaoks ideaalsest pildist puudu jääb, on veidi pikem kael ja ettepoole sirutatud nina koondatud liikumiste ajal (olen sellest vist varem ka kirjutanud), aga mina oma rumaluses ei näe küll ühtegi asja, mida ratsanik peaks/võiks selle jaoks teisiti teha, nii et... seetõttu ei julgeks ma isegi seda väikest detaili erilise kriitika alla suunata. Võistlusolukorras on muidugi alati pinge suurem ning igas harjutuses nõutakse hobuselt välja see päris-päris maksimum (ja selle piiri peal on vead ka kergemad tulema), aga kui sellel treeningvideol vaadata, kui vähese vaevaga, kergelt ja ideaalses rütmis hobune nt 5-meetrist volti kontragalopis teeb või piafeesamme näitab, siis... lihtsalt wow. Mitte mingit stressi ja mitte mingit vastupanu.

- Hester mainis ka, et sel hooajal nad kavatsevad ratsastustrenne teha vaid 2-3 korda nädalas. Samuti käib Valegro normaalse hobuse kombel rohukoplis iga päev paar tundi söömas (kauem ei saa, sest pidavat paksuks minema :) ). Ma ütleks, et need on tipptasemel võistlushobuse jaoks täitsa mõnusad tingimused - nagunii kaasneb palju vältimatut stressi reisimise jms ajal, aga vähemalt tore, et hobuse elu 100% 4 seina vahel liinil boks-maneež-transportauto ei kulge.

Ma saan muidugi aru, et siin kirjutatu on suures osas kiidulaul, aga tegelikult olen ma isiklikult väga palju aastaid ikka suhteliselt skeptiline igasuguste väidetavalt väga heade hobuste ja ratsanike suhtes olnud. Ma tõesti täiesti ausalt arvan, et Charlotte ja Valegro on maailma parima tiitlid igas mõttes ära teeninud ja kuigi ma väga ootan juba uusi säravaid talente suurtele areenidele sisenemas (sest noh... igav ju, kui kõik võidud samasse patta alati lähevad), siis ma väga kahtlen, kas sama häid kombinatsioone lähitulevikus üldse esile kerkib. Küll aga on nad väga edukalt ümber lükanud arvamuse (mis ka minul vahepeal tekkima hakkas), et nii kõrgele tasemele ei olegi võimalik jõuda nö ideaalmeetodi järgi sõites, ilma suuremat jõudu ega mingeid ebameeldivaid sunnimeetodeid kasutades. Ja see kõik teeb lihtsalt meele väga rõõmsaks. :)