Albatross ja teised hobutegelased

Teiseks hobuseks, kellest kirjutama pidin, on Verdetten - hoopis teistmoodi loom. Nagu ka maininud olen, siis ta pole kunagi eriline energiapomm olnud, kuid liikumise ja aktiivsuse koha pealt ei saa ma enam küll kurta. Üldjuhul jookseb edasi hea tempoga ning energiliselt  ning selle külje pealt probleeme pole. Edasiminek ei ole veel alati nii ühtlane kui võiks - see tähendab, et vahel mingil põhjusel järsult alandab tempot ning kui edasi nõuda, siis sellele reageerib ka veidi üle ning läheb lausa jõnksuga :) - aga üldiselt see pool paraneb tasapisi.

Kõige keerulisem on temaga galoppi sõita, sest... ta lihtsalt ei suuda ennast tasakaalustada. Suure ringi peal saab joostud küll, aga samm läheb väga laiali ja ka üsna kiireks, sest aeglase tempo juures ta ei suudaks allüüri säilitada. Osaliselt tuleb see galopp kindlasti lihtsalt ajaga - kui hobune tugevamaks ja kogenumaks saab; teisest küljest ma ei tahaks galoppi trennist päris välja jätta, sest minu arvates ta peaks ikkagi tasapisi harjuma ka selles allüüris liikuma. Siiani olen pigem teinud galoppi mõned suured ringid järjest, sest vahel ta kipub ise traavi kukkuma ja ma ei ole tahtnud seda kommet lasta välja kujuneda - põhimõttega, et praegu on talle see küll füüsiliselt raske, aga mingi hetk võib-olla lihtsalt õpib ära, et traavi jääda on kergem lahendus, ning hakkab seda harjumusest tegema.

Nüüd aga uurisin ja otsisin uusi ideid ning pean vist veidi lähenemist muutma. Põhirõhk edaspidi loomulikult traavitööl (nagu ka siiani) ja galoppi päris välja ei jäta, aga hakkan rohkem keskenduma galoptõstetele ning galoppi ennast küsima ainult väga lühikeste jupikeste kaupa. Tegelikult loogiline ka, sest galopitõste ajal kannab noor hobune üldiselt suuremat osa raskusest tagaotsal, kui edasiste sammude ajal. Seega mida rohkem tõsteid, seda rohkem harjub ennast tahapoole tasakaalustama ja ühel hetkel hakkab seda tasakaalu ehk ka järgmiste sammude jaoks jaguma, nii et ei ole seda kohest esiotsale ja laialivajumist. Samuti peaks galopitõstetega hobuse väga kenasti sääre ette saama, nii et kui tal ka eelnimetatud "halb" harjumus peaks välja kujunema, siis ausalt sääre ees ning heas tasakaalus olevat hobust ei tohiks hiljem olla väga raske ümber veenda, et nüüd tuleb ikka natuke kauem seda galoppi hoida.

Suvel lubas üks treener mul samuti esimeste trennide jooksul oma hobust ainult ühe 20 meetrise ringi korraga galopis hoida ning siis tagasi võtta - põhjendusega, et pole mõtet suure maneeži peal või pikalt ringi sõita, kui selle 20 meetri pealgi hobune veel piisavalt hästi tasakaalus ning juhtimisvõtetes pole. Tookord mul oli küll veidi rohkem sõidetud hobune ja üsna pea lubati juba pikemalt galoppi sõita :D, aga nt teine sõitja, kel oli rohelisem hobune (ja tal oli ka vähe probleeme galopis vastu hakkamise ja pukitamisega), pidigi ainult lühikesi juppe sõitma, sest treeneri sõnul ei tohiks noorega kunagi nii pikalt järjest galopeerida, kuni ta ära väsib. Sellest tekib hobuse jaoks halb kogemus ja see on ka paljude vastuhakkude põhjuseks. Lühike jupp, tagasi traavi, ja ohtralt kiita. Verdetten pole küll kuskilt otsast vastuhakkaja tüüp, aga füüsiliselt on ta sama õrnake nagu kõik temavanused hiljuti saduldatud hobused, seega kehtib see põhimõte kindlasti ka tema kohta.

Võimalusel proovin maastikul käia ning idee poolest võiks kavaletid ka aidata, aga kui korra proovisin, siis selgus, et galopis on ikkagi veidi vara neid latte töösse võtta - eriti kuna ma ei taha, nagu mainitud, talle seda asja veel keerulisemaks teha. Aga traavis küll, miks mitte. Ja kui kellelgi on veel asjalikke teemakohaseid soovitusi, siis võib julgelt jagada. :)