Albatross ja teised hobutegelased

Vahepeal toimusid sellised asjalikud üritused ka, nagu:

- Hobuste biomehhaanika ja kiropraktika seminar Ruilas. Biomehhaanika poolt oli vähem ja sellega olen ise ka veidi rohkem kursis, aga kiropraktika osa oli väga-väga huvitav ja kokkuvõttes minu lemmik seni korraldatud koolitustest. Kiropraktika tundub selline põnev asi küll, aga ega ma reaalselt ei olnud selle sisusse varem tõesti eriti süvenenud ja minu jaoks oli see ka pelgalt "liigesteragistamine" (kuigi seda mitte üldse halva alatooniga). Teooria seal taga on tegelikult väga huvitav ja kuna sellest suudeti asjalikult ja kaasahaaravalt rääkida, siis jäin ülimalt rahule. Mingit kokkuvõtet ei hakka ma siinkohal ise ilmselge pädevuse puudumise tõttu tegema, aga internetiavarustest on kindlasti võimalik väga põnevat infot antud teema kohta leida, kel huvi peaks tekkima. Mul igatahes küll tekkis ja kunagi, kui peaks piisavalt raha ja aega olema, oleks täitsa vahva ka sellist asja juurde õppida (lisan selle oma pikka nimekirja).

- Veterinaarmeditsiini konverents Tartus. See aasta oli üle pika aja väga põhjalikult hobuste meditsiinile keskendutud: praktiline osa seisnes erinevate diagnostikameetoditega tutvumises ja loengud olid tiinete märade ja varssade probleemidest/haigustest. Jällegi oli väga asjalik väliskülaline seda kõike läbi viimas ja mul on lihtsalt jube kahju, et ma kogu saadud tarkust omale igaveseks kuhugi ajusoppi ei suuda talletada. Aga märkmed ehk aitavad kaasa hilisemale meeldetuletamisele.

Ratsutama jõudsin viimase nädala jooksul 2x (ja sõitsin 3-aastase hobusega muidugi ainult 20 minutit korraga), nii et veidike võõrutusetunne on peal. :) Aga muidu hall mära on vahva - peale 2-nädalast puhkepausi ei olnud kõige sujuvam trenn, aga järgmise ratsutamiseni ootas vaid 4 päeva ja oli igati töökas ja üsna koostööaldis. Vahel on meil sellega veidi probleeme olnud - mõtlen natuke jälle mingile füüsilisele takistusele, nagu tema emagi puhul, aga... kust iganes katsuda või mudida, siis hall naudib seda otsast lõpuni, nii et lihas- või üldisemalt seljaprobleemidele ei viita praegu küll otseselt miski. Minu selg valutab küll vähesest liigutamisest/liigsest istumisest, aga no worries, sest selle nädala lõpust alates õnnestub loodetavasti vähe aktiivsemaks jälle hakata.

Vahepeal leidsin vana, aga huvitava artikli Kyra Kyrklundilt (http://www.equisearch.com/article/kyrklund_smaller_steps_030910-12392), mida mõttes hoian, kui Verdetteniga jälle sõitma hakkan. See hobuste edasi sõitmine on üks naljakas teema, sest... mingi hetk (juba jupp aeg tagasi) jõudis mulle kohale, et see lihtne asi lahendab niiiiiiiiii palju rohkem probleeme, kui me arvata oskame - või vähemalt rohkem, kui mina oskasin. Väga tihti on olukordi, kus mingist peatamisest või ratsmetega jebimisest või millest iganes absoluutselt kasu ei ole, aga lihtsalt "ride forward" ja kõik on järsku hästi. Nii et tihtipeale jäädakse liiga kohapeale tiksuma, halvemal juhul hobusega kaklema vms, ja minu esimene lahendus kõikide selliste murede korral oleks hobust edasi sõita, taastada aktiivsus ja impulss ning tundlikkus säärele ja siis uuesti üritada. Aga siis (natuke väiksem jupp aega tagasi) hakkas mulle tunduma, et on ikka täitsa mitu olukorda, kus see edasisõitmine mingit imet kahjuks ei tee - jah, ta võib hetkeks hea tunde tekitada, aga probleemi algpõhjuse lahendamisele kaasa ei aita, pigem väldib seda.

See tasakaaluküsimus tundub olevat üks neist olukordadest, vähemalt V puhul küll. Seega ma plaanin nüüd tõesti palju rõhku panna üleminekutele ja traavi veidi "kokku" sõitmisele (galopis on väiksemaid samme liiga vara nõuda) ning vaadata, kas see üldist pilti parandab. Kuna ta on nii noor ja vähe sõidetud, siis kõike seda üritan muidugi hästi väikeste sammude kaupa ning väga vähehaaval teha, aga... treeningu suund sinnapoole ikkagi.