Albatross ja teised hobutegelased

Quicky taastus peale oma koolikuepisoodi õnneks hästi, aga pidasime nüüd ka õigeks ajaks temaga trennitamine lõpetada, seega tere titepuhkus! Samuti lõpetasin Lordiga, kuna suulisi nagunii siiani kasutada ei saanud ja päitsetega sai küll sõita, aga... mõtlesin, et las ta jääda praeguseks, sadulas põhimõtteliselt käib ju ning kevadel saab jätkata. Nii et viimased paar nädalat on rahulikum olnud, plaanilised trennid ainult Verdetteni ja Zimbabiga + mu oma Metsik muidugi.

Lisaks on S lubanud mul oma hobustega paar korda hüpata ja see on olnud väga lahe! :) Ma olen elus ju ainult loetud korrad saanud hüpata hobustega, kes seda juba enne minu selgaminekut mingil määral oskavad, nii et minule endale on see kindlasti oluliselt kasulikum, kui nt beebi Verdetteniga katsetamine (mida ma küll ka siiski aeg-ajalt teen). Teadsite, et päris lahe on hüpata hobusega, kes väikse vaevaga nii edasi kui tagasi tuleb ja sealjuures ilma probleemideta ka üle takistuste läheb? Kindlasti teadsite. :D Aga... Prexuga tuli tunnetus suht lihtsalt kätte (temaga olen varem ka paar korda hüpanud), küll aga oli meetrine okser juba kergelt hirmus hüpata, sest... ta on siiski suht pisike ja torikas ja peab sellisel takistusel juba naaatuke ennast ka pingutama. Lotossiga ei saanud ma alguses ÜHELEGI takistusele normaalselt pihta, kuigi oma arust olin seal seljas täiesti paigal ja ei seganud teda - kaugelt paistis samm klappivat ka, aga järsku olime ikkagi liiga takistuse all või liiga kaugel ja tulemuseks mingi imelik hüpe. Aga siis mingi hetk sain aru, et see oligi probleem, et ma üldse ei "seganud" teda - niipea, kui hakkasin ise veidi stabiilsemalt säärt peal hoidma ja põhimõtteliselt iga sammu enne takistust konkreetselt toetasin (st üldse mitte jõuga, aga lihtsalt nii, et hobusel oli kindlus ja arusaamine olemas, mida ta tegema peab), siis hakkas asi klappima ja oli väga vahva. Tema seljas ei tundu meetrine takistus üldse eriti kõrge, nii et selles mõttes oli tegelikult lihtsam isegi lõpuks.

Viimane kord panime 4 takistust ühte ritta seotud vahedega ja siis ma sain järsku aru, et jeeeerum kui palju asju korraga jälgida tuleb ja hüppamine võib ka üsna keeruliseks tegevuseks osutuda, kui takistused kõrgemaks kui 70-80 cm tõusevad. :P See, et ma vahepeal liiga sügavale sadulasse ei istuks, aga ka päris poolistakusse ei jääks; käed ette ja kõrgemale, aga õlad siiski tugevaks ja takistuste vahel tahapoole; hobune terve rea peal sirgeks, mitte ei lase ühte või teise suunda vajuda, sest see muudab takistuste vahed kohe liiga pikaks; et ma olenevalt sellest, kuidas esimesele takistusele peale tuleme, suudaks kohe kiirelt reageerida ja hobust kas natuke edasi sõita või veidi tagasi hoida JA PALJU MUUD. Minu väike aju kärssas natuke, aga hobused olid väga tublid ja saime enam-vähem hakkama!

Isegi Verdetten hüppas sellest keerulisest reast pool ära - ehk panime talle kaks takistust järjest ainult. Muidu natuke vahepeal vingerdas ja ma ise tundsin ka tegelikult, et olin alguses ebakindel (esimest korda elus oli selline tunne hüpates, aga samas polnud ma ka varem kunagi niimoodi hobuse seljast kukkunud nagu temaga viimati) - aga püüdsin olla konkreetne ja rahulik ning lõpuks kadus ebakindlus enam-vähem ära ja V ka kuulas ilusasti sõna ka, nii et trenni käigus läks asi paremaks. Peale kolmandat hüppetrenni järjest olin ikka... sült. :D Aga vägaväga vahva sellegipoolest.

Muud trennid Verdetteniga on... nii ja naa. Ta on hobune, kes on korraga väga lihtne ja ühtlasi ka väga keeruline, ausalt. Nüüd ma olen väheke... tahaplaanile jätnud selle, et teha võimalikult palju üleminekuid, suunamuutusi, saada reageerimist paremaks jms, ja pigem keskendunud sellele, et ma saaks ta enda arvates "õiges" positsioonis ja õige tundega jooksma. Tema kehaehitus pole muidugi päris ideaalilähedane, veidi varsaliku väljanägemisega (kuigi suurt kasvu) on ta siiani, aga... kui ma peeglist või piltidelt vaatan, siis mulle ei meeldi tihtipeale, milline ta kõrvalt välja näeb. Ja seljas on kohati mugav küll, aga mingi hetk jääb ikkagi kuidagi oma sinna "pehmesse" mulli jooksma ja ilmselt veidi läheb ratsme taha ka neil hetkedel, nii et siis on ka seljast tunda, et miski on valesti. Piltidelt/peeglist vaadates on tal kogu aeg kuidagi turja juurest kael liiga madalal - tekib nagu selline lohk veidi sinna, mida ei tohiks olla, kui hobune ilusti ennast kaelast pikaks ja ratsmele järgi sirutab. Selle järgi, et ta turjast ennast ei tõsta, võib eeldada, et ta on tegelikult neil hetkedel ka seljast nõgus. Jällegi - kuna V on välimikult sirge seljaga hobune, siis seda selja nõgusust pole otseselt näha kuidagi, seega raske öelda, aga... see nõgus selg ratsastuse koha pealt kirjeldabki minu arust rohkem seda, kuidas hobune ennast hoiab ja kuidas liigub, mitte seda, milline ta otseselt välja näeb. Seega proovin teda praegu saada tagant endiselt aktiivselt peale jooksma, eest allapoole sirutama, kaela (ülaosa) venitama rohkem, isegi lasen tal veidi ninaga vertikaali taha minna (mis mulle tavaliselt eriti ei meeldi), samas ikkagi suulisega head ja pehmet kontakti hoidma, lootes, et siis mingi hetk see turi kõrgemale hakkab tõusma.

Siinkohal võiks pilte lisada, aga... ega mul eriti häid ei ole ja viitsimist ka hetkel mitte. :D

Zimbab on ka tublisti arenenud - nüüd olen peale paari nädalat pausi uuesti ka galopikatsetusi  teinud ja hoooopis teine lugu on. Traavitöö on ikka kõvasti kaasa aidanud ka sellele, olen päris rahul temaga praeguses staadiumis.

Ja Albatross... noh, same story ikka. Ma olen üsna loobunud temaga "töötamisest", selle asemel lasengi tal ringi hüpelda ja küsin mingeid pool-mängulisi harjutusi ja... see on hetkel meie mõlema jaoks lõbusam + kergemini teostatav. Ta läheb nii elevile alati ja seda on vahva vaadata. :)

Ise hakkan sättima järjekordseks reisimiseks - nii jõulud, uus aasta kui ka sünnipäev mööduvad seekord küll vist täielikus "tööhoos" ja ilma ühegi puhkepäevata, aga hetkel veel mind see teadmine üldse ei kõiguta ja olen hoopis väga põnevil. Seekord on esimeseks sihtkohaks Suurbritannia ja peale seda traditsiooniline külastus Taani, kus saan Ziny elu-olu ja tegemised jälle korra üle vaadata. :) Jeejee. Aga enne äraminekut on veel viimaste päevade jooksul vaja niiiiiiiiiiii palju asju ära teha, seega siinkohal postituse lõpp kah!