Igasugustest asjadest oleks võinud vahepeal blogida, aga pole selleni jälle kuidagi jõudnud. Nüüd on õnneks aastavahetusest juba nii palju aega möödas ka, et pole enam kohustust mingit aastakokkuvõtet või uusi lubadusi teha. ;) Ega midagi erilist sel aastal väga ei juhtunud ka, tegelesin erinevate noortega tasapisi, kellest nüüd on juba mitmed omale uued inimesed ja tegevused leidnud. Ratsutamise suhtes on motivatsioonipuudus vist suurem kui kunagi varem, praegusel hetkel ma nagu... ei oska sellel mingit sügavamat eesmärki või mõtet leida? Iseasi, kas seal peab üldse mõni muu eesmärk olema lisaks sellele, et see on lihtsalt mõnus ja ühtlasi huvitav tegevus... võib-olla ei peagi.
Endamisi mõtlesin, et motivatsiooni suudaks mõningal määral taastada kaks võimalikku asja:
- leida mingil moel võimalus ennast ratsutamise teemal vahepeal väga agaralt arendada, sest mul pole erilist tunnet, et oleksin viimase paari aasta jooksul midagi väga asjalikku juurde õppinud ja kord nädalas noore hobusega kelleltki trenni võtmine (mis hetkeseisuga parim võimalus paistaks olevat) doesn't really do the trick.
- saada natuke Zinyga ratsutada, sest... kuigi nad toovad muresid tihtipeale peaaegu sama palju kui rõõme, siis oma hobune on ikkagi oma hobune ja hetkel tundub hobusega tegelemine kuidagi hoopis mõnusam teades, et võib-olla on sul selle tegelemise/õpetamise tagajärgi võimalik kunagi ka endal nautida.
Aga noh, see Ziny-teema, mis kahest variandist praegu reaalsem tundus (isegi kui see oleks vaid mõned nädalad kestnud), lendas suure hooga vastu taevast selle paaripäevataguse maaühendusega, mis mu kõvera rangluu järjekordselt pooleks litsus. Seega puhkab Ziny ja puhkavad ülejäänud hobused, kellega ma natuke juba esimesel siinveedetud nädalal tegelema jõudsin hakata. Nädalaga sai tehtud üle 30 trenni, jala- ja seljalihased täiesti haigeks sõidetud (juhtub, kui peale kuuajast pausi sellise hooga taasalustada), aga juba hakkasid kenasti koormusega harjuma... Ühesõnaga väga kurb lugu, oleksin nii mitmetega neist tahtnud veidi trennitada ja asju katsetada, aga selle asemel saan nüüd igavleda. Isegi fotokat ei ole mul seekord kaasas, küll aga omastasin videokaamera ja käin nüüd hoolsasti vähemalt teiste trenne filmimas ja teen neil videomaterjaliga tuju heaks (või halvaks, oleneb hobusest :D).
Üks päev, kui mu käsi enam iga väikest liigutust ei karda, proovin Ziny ka siiski maneeži vedada ja natuke temaga seal lahtiselt tegeleda, sest hobune lihtsalt iga kord mind nähes (ja vahel vist ka teisi nähes) tuleb oma koplivärava ette seisma ja ootab seal tükkkkk aega, et miks teda trenni ei viida. Uskumatult armas elukas ikka, ja samas veidi õnnetu teda seal ootusrikkalt jälgida.
1 comment:
Mul on ka üsna tihti see motivatsioonikriis - et mis selle mõte siis on. Eriti juhtub seda siis, kui pole mingil põhjusel tükk aega hobuste juures käinud. Mul on lisaks veel see dilemma, et hobuste pidamine ja tallis käimine on keskkonna seisukohast üks väga ressursikulukas ettevõtmine, mis mu ökoloogilist jalajälge väga palju suurendab!
Praegu olen mõtestanud selle enda jaoks nii, et iga inimene võiks ju mingit liigutamist oma elus teha (noh, trenni) ja ratsutamine on selles suhtes väga huvitav valik.
Ja kes teab, võib-olla kunagi tuleb kasuks ka, et sellega tegelenud olen. Õnneks on pidevalt enda hobustega tegeledes lootus (võib vähemalt unistada...) nendega koos edasi areneda.
Post a Comment