Friday, January 23, 2015

Zynergiest 2015 jaanuaris + õlad sees harjutuse dilemma

Teen ühe ülevaatliku postituse Ziny kohta veel (sest muidu on temast niigi harva juttu) ja seejärel tuleb ilmselt blogisse mõneks ajaks paus - täpselt nii kauaks, kuni mul uuesti enda arust millestki kirjutada on. Rangluu paranemine ei edene siiani kahjuks üldse mitte ootuspäraselt, nii et ei oska hetkel arvata, millal mul jälle hobustega tõsisemalt kokku puutuda õnnestub.

Aga Zynergie - kõige toredam asi tema juures on endiselt see, et ta tõesti naudib tähelepanu ja igasugu tegelemist, tuleb alati karjamaal vastu ning vaatab kadedalt, kui kaasa võetakse hoopis mõni koplikaaslane. Olen täiesti veendunud, et olenemata sellest, mida täpselt keegi oma hobusega harrastab, on saadud emotsioon kordades suurem, kui tead, et ka hobune seda naudib ja heaks ajaveetmiseks peab.

Kõige keerulisem asi tema juures on endiselt see, et kohati on ta ikka paras sahmerdis ja püsimatu hing. Mu esimene päev sellel aastal Taanis oli ühtlasi sepakülastuspäev ja kuna Z on ülitundlike kapjadega, siis trenni tegemise jaoks on esijalgade rautus suht kohustuslik. Kuna ta oli aga pool aastat koplis vedelenud ja nüüd esimest päeva talli tuli, siis käitus ta kõike muud kui eeskujulikult. Tal pole probleemi kapjade andmisega ega ka mingit kartust sepa või kellegi teise ees, küll aga on tema jaoks väga keeruline nii pikalt ühes kohas paigal seista. Selle üle oli natuke kurb meel, aga... kuna me ei ela ideaalmaailmas ega ideaaltingimustes, siis pean seda veidi lihtsalt paratamatuseks. Kiituseks peab aga ära märkima, et 2 nädalat hiljem uuesti sepa kätte sattudes (kuna üks raud oli juba mudakoplisse kaotatud), oli regulaarne tegelemine oma töö teinud, Ziny oluliselt kannatlikum ja uus raud sai alla kiiresti ning suuremate probleemideta.

Ratsutada jõudsin temaga täpselt 2x ja midagi erilist ma neil kordadel ei küsinud, isegi galoppi ei teinud, nii et selle koha pealt pole suurt midagi kirjutada. Proovime kunagi järgmisel korral uuesti.

Peale õla vigastamist olen aga temaga siiski mitmeid kordi lahtiselt ning õige pisut ka käekõrval maatööd teinud. Maneežis vabalt on temaga väga vahva tegutseda, ta on energiline, huvitatud, tuleb kõikide mängudega kaasa, aga samas ei trügi liiga otsa. Tähelepanu hajumist tuleb ka siin ette, aga... kõige tihedamini jällegi seismise ajal. Nii, kui Z on 2 sekundit paigal seisnud, siis võib täiesti kindel olla, et ta kuuleb kuskil mingit häält või näeb midagi huvitavat ja võimaluse korral seab oma sammud sinna suunda. Neil hetkedel, kui ta ringi liigub (sammus või traavis), on temaga kuidagi palju lihtsam kontakti saada ja märguandeid anda. Iga "trenni" lõpus, kui ta suurema energia oli välja elanud, harjutasime spetsiaalselt seda seismist siis ka... ja no neil hetkedel sai ta juba PEAAEGU asjaga hakkama. Ikka tuleb ette, et tahab ära astuda, aga korrigeerin teda ja seejärel seisab jälle mõnda aega.

Pikkade igavate tundide veetmiseks oma toas õnnestus mul pääseda ligi Branderupi Swani videopäevikule ja sealt mõtteid/inspiratsiooni kogudes ukerdasin Zinyle ka vasaku käega jälle cavessoni pähe ja proovisime käekõrval mõningaid harjutusi. Peamiselt seisu pealt mõlemale küljele painutamised, käe järgi ette-alla ja jälle kõrgemasse asendisse liikumine, tasakaalu rohkem tagajalgadele viimine. Selle kõigega saab ta võrdlemisi hästi hakkama. Veidi proovisime ka kordel ja käekõrval liikumist, aga selliste tegevuste jaoks jäi ühest funktsionaalsest käest ikkagi väheks ja harjutamine polnud väga efektiivne.

Järgnev pole otseselt Z-ga seonduv, aga kuna mul on hetkel palju vaba aega, siis panen kirja mõned mõtted/dilemma, mis mul õlad sees harjutusega seostub. Nimelt - juba mitu aastat on paar treenerit siin lasknud mul väga palju hobustega ringil/voldil õlad sees asendis sõita. Ideaalis tore, reaalsuses on mul alati nii noored ja toored hobused, kes tegelikult sellest harjutusest veel mitte midagi ei tea - ehk siis "õige" õlad sees asendi asemel (kus hobune on sissepoole painutatud, õlad trajektoorilt sisse viidud, kuid taguots liigub endiselt esialgse ringi/voldi peal) pean nad veidi rohkem sissepoole (üle) painutama ja taguotsa veidi tahapoole asetatud sisemise jalaga välja lükkama. Jah, tulemusena jookseb hobune tagajalgadega suuremat ringi kui esijalgadega, aga esiteks on see tagaots, mis asukohta muutis, mitte esiots, ning teiseks astub hobune tagajalgadega risti, mitte otse enda alla - ja minu jaoks on see harjutus juba hoopis mingi muu asi.

Kui nüüd rääkida edasi hobusest kordel, siis Albatrossil on alati olnud komme kordel joostes (aga ka nt käekõrval sammuharjutusi tehes) taguotsaga välja vajuda, milllega kaasneb tihtipeale kaela ülepaine. Ta ei astu tagajalgadega esijalgade jälgedesse, vaid neist pisut väljapoole, ja sellest ajast peale, kui seda endale teadvustanud olen, on mul üsna keeruline olnud seda parandada, sest kordel ei ole ju võimalik kasutada välimist säärt või ratset väljavajumise takistamiseks. Teatud harjutuste läbi siiski on seda õnnestunud veidi parandada ja olen väga õnnelik selle üle olnud, aga.... nüüd vaatan neidsamu Swani päevikuid, kus vahva Swan esimesi kordi kordel liikudes täpselt sama asja teeb (kaela ülepaine, tagajalad liiguvad veidi suuremas ringis kui esijalad) ning B seda kergeks õlad sees asetuseks nimetab ja positiivseks peab?

Seega ma olen kohati segaduses. Mõlemas eelpool mainitud näites (ratsutades vs kordel) kirjeldaks mina hobuse liikumist kui tasakaalust väljas olevat, sest taguots vajub trajektoorilt tegelikult ära ja see peaks ju teoreetiliselt viga olema, aga targemad inimesed ütlevad, et see on peaaegu sama, mis õlad sees liikumine, ja aitab just hobuse raskust tagaotsale viia ning tagumisi jalgu aktiivsemaks muuta. Ma ei olegi nüüd kindel, kas ma olen selle õlad sees harjutuse põhimõttest siiani täiesti valesti aru saanud või saan ma teiste inimeste seletustest valesti aru (kuigi olen selle üle ka teistega arutlenud ja nemad saavad samamoodi aru), aga... midagi minu peas päris hästi ei klapi. Vajab seega mõtlemist, sest niikaua kuni mu aju ei taipa, milleks ja kuidas mingi harjutus vajalik on või toimima peaks, niikaua ma ei näe ka mingit mõtet seda hobuste seljas harjutada/sooritada, sest noh... see võrdub rohkem mingi automaatjuhtimisega (pane jalg ühte kohta, käsi teise kohta ja voila), mitte ratsutamisega.

Vähemalt on mul, mille üle puhkuse ajal mõtiskleda. Salaja loodan muidugi, et leian võimalikult kiiresti uusi põhjusi blogimiseks, aga muud märgid viitavad sellele, et sinna läheb ikka veidi aega. Eks näis.

Aga lõpetuseks väike video mu lemmikmärast, keda ma jälle kindlasti igatsema hakkan. :)


2 comments:

Piret said...

See sinu kirjeldatud voldil õlad sees, mis pole nagu päris õige, tundub mulle olevat sama tüüpi harjutus nagu sääre eest astumine - tagumised jalad astuvad rohkem risti kui raskuskeskme alla. On nii?

Aga voldil õlad sees tundub olevat ääretult populaarne harjutus - nii Hispaanias kui ka Rootsis pidin seda palju tegema, aga lõplikult ei saanud ma sellest kunagi aru ja siiani ei oska seda teha korralikult.:P

Tervitusi käele (kiiret paranemist)!

Ingrid said...

Sisuliselt jah pigem sääre eest astumine, aga siiski paindes hobusega. Ma saaks ideest aru, kui teha õlad sees voldil samade "reeglite" järgi nagu sirgel, aga postituses kirjeldatu järgi muutub see minu silmis üsna erinevaks harjutuseks.