Challenge accepted, ehk olen nüüd paar korda ratsutades maneežiukse pärani jätnud. :P Aega läheb küll veidi, aga enam-vähem on ta ikka suutnud mingil hetkel uuesti trennile pühenduma ja mind kuulama hakata. Kui päris ukse eest läbi sõita, siis muidugi piilub ikka välja, aga ega eesmärk ei olegi temast mingit automaatset sõiduvahendit vorpida, vaid lihtsalt õppida tasapisi keskendumisvõimet säilitama ka ebatavalisemates olukordades.
Aga trennid on muidu tip-top olnud. Täna oli nt galopis supervahva, sõitsime suurt ringi kokkupoole
10-meetriseks voldiks vahepeal (mis kuu aega tagasi oleks täiesti
võimatu olnud). Kõige olulisem on see, et ta säilitaks voltidel
korraliku painde - kui paine kaob, siis läheb koheselt igasugune
tasakaal ka ära ja mära kukub traavile või kui ma väga intensiivselt
teda edasi sõidan, siis jääb küll galopile, aga see on selline laperdav
ja ilma igasuguse rütmita galopp. Ja noh, 10000x pidin endale meelde tuletama, et kui paine ära kaob voldil, siis ma EI TOHI seda käega parandama hakata
- see ei aita mitte mingil moel edasi ja teeb teda pigem suust
tuimemaks, kaelast kõveramaks ja kogu asi läheb rappa. Loomulikult talle
on need väiksemad voldid keerulised ja ta ei reageeri alati säärele nii
hästi kui võiks (st ei painuta ennast kehast), mistõttu on jube
kiusatus kogu aeg käsi appi võtta, aga... kõige paremad, tasakaalus, ja
aeglasemas tempos voldid sain justnimelt siis, kui otsisin võimalust
talle veidi kauemaks korraga ratset järgi anda (st ma ei hoia kunagi
märguandeid pikalt peal, aga sellistes keerulistes olukordades annan
neid võib-olla liiga tihedalt, nii et lõdvestuse hetked/võimalused
jäävad väga lühikeseks). Lõpus olid mõned voldid igatahes juba üsna asjalikud ja
nendega töötamise tagajärjel avastasin ühel hetkel endalegi üllatuseks,
et ka paremat pidi galopp oli ühtäkki nii pehmeks ja mõnusaks muutunud, mida varem vist olnud polegi.
Ühel toredal päeval, kui maneeži oli paar takistust jäetud, katsetasin isegi mõned hüpped teha. Oli veidi naljakas. Hobune ise oli mõistlik, aga mul oli VÄGA imelik seal seljas istuda ja ei suutnud kuidagi peale hüpet tasakaalus sadulasse jääda? Mära ei teinud üldse mingeid imehüppeid, aga... kas see tagumine ots jäi kuidagi kauaks kõrgele, või ma ei teagi milles asi (kedagi polnud kõrval vaatamas ka) - igatahes iga kord maandudes tõukas mind kuidagi väga sadulast välja veel, ükskõik kas üritasin kohe peale hüpet kiirelt tagasi istuda või kauemaks jalustele jääda. Muidugi ma olin oma koolisõidusadulaga, aga... ma olen selles samas sadulas paari teise hobusega ka kõrgemaid takistusi hüpanud ja ei mäleta küll sellist tunnet, nii et ei saa nagu sadula süüks ka ajada. Selline naljakas tunne oli, jah, mida ei oskagi hästi seletada ja mida ma pole isegi ühegi kitsehüpetega takistusi ületava hobuse seljas oma arust tundnud varem. Aga noh - kui mõtlesin hästihästi palju jalustele toetumisest, siis tasapisi harjusin ära ja viimasel paaril hüppel (ega me palju ei teinudki) ei kulunud enam viiskümmend aastat oma tasakaalu leidmisele. :P Aga kõrgemaks ma küllll ei julgenud panna, kuigi hobuse jaoks ei tundunud nende väikeste takistuste ületamine mingit pingutust nõudvat.
Nüüd mul ongi temaga veel ainult mõned trennid teha jäänud, sest kohe-kohe saabub ju lõpp mu kuue aasta pikkusele (kuigi sisaldas mõningaid vahepause) Tartu elule. Aga vahva mära oli küll, kellega tegeleda - kuigi mõningate baasasjade puudulikkuse tõttu midagi eriti keerulist me katsetada ei saanud, siis ikkagi oli ta mitmes mõttes palju vähem toores kui mu tavapärased noored hobused ja teatud harjutusi oli tänu sellele ikka väga mõnus treenida. Jällegi kogemuse/hobuse võrra rikkam ju! :)
No comments:
Post a Comment