Kõige tähtsamast kõigepealt - Albatross on endiselt superhüperlahe tüüp (kui see mõnele mu blogilugejale veel selgeks pole saanud ;) ). Kui ta varem elas koos poniga, siis nüüd on juba mõnda aega vana sõber Prex ka nende kambas ja A on selle üle väga õnnelik, sest Prexuga nad ikka mängivad ja möllavad palju koos ringi. Suur Albatross on küll oma väikse karja kõige nõrgem liige :D, sest nende kahe hobusega sai ta tuttavaks juba ca 10 aastat tagasi, kui ta oligi alles noor ja alandlik ja tundub, et need karjasuhted on samana püsinud siiani. Aga kuna keegi kedagi otseselt ei kiusa, siis ongi see võib-olla hea variant, sest praeguseks on A juba oma suurusest/tugevusest juba teadlik ja uute hobuste-ponidega suheldes vahel kasutab seda ikka ära ka.Sellele saime ka uuesti kinnitust, et Albatross märakarja minna ei saa ei praegu ega edaspidi, sest kõrvalaias indleva mära peale oli tal ikka kolesuur huvi. Aga poistega tal ongi parem, need on mänguhimulisemad ja mitte nii pirtsakad tavaliselt. ;)
Mingit trennilaadset asja ma temaga väga palju teinud ei ole, küll aga lisaks puhastamisele käin aeg-ajalt tema enda koplis Albatrossiga tegelemas/mängimas - kuna see on tema igapäevane keskkond, siis ei keri ta ennast seal niiiiiiiiiiii üles kui maneežis ja võtab natuke rahulikumalt asja (st hüpleb ja pukitab vähem). Mäletan, kuidas ma aaaaaaaaastaid kurvastasin, et ta ei ole selline "inimesehobune" ja pigem tsillib koplis omapead, kui tuleb suhtlema - aga praeguseks olen ikka aru saanud, et kui kõik hobusega koosolemise hetked talle mõnusaks ja meeldivaks muuta, siis tuleb isegi Albatrossi sugune hobu rõõmsalt iga kord koplis kutsumise peale vastu.
Üks päev käisime siiski liivaplatsi ka uudistamas, ja kuna ta sealkandis pole jälle vist umbes aasta aega üldse käinud, siis ma olin valmis kõige hullemaks ehk selleks, et ta läheb väga ärevaks, hakkab käekõrval saba püsti traavi tegema ja pean tagasi talli kiirustama, kuni veel kontrolli oman. :P Tegelikult läks asi aga hoopis nii, et ma julgesin isegi cavessonist loobuda ja tegin Albatrossiga esimest korda külgliikumiste harjutusi (sellist käe kõrval trenni ja harjutusi tegin ka viimati umbes kuu aega tagasi ehk) nii, et ainult nöör oli kaelas. Muidugi ta kõikidel hetkel ei saanud minust täiesti aru, kõige raskem oli ilma pead/kaela kontrollimata õiget painet säilitada (sest maas ei saa ju säärt ka kasutada, millega läbi keha painutust küsida - on olemas ainult kehakeel ja käe/steki osutus) aga mõned hetked olid ikka täiesti suurepärased.... NII uhke olen oma hobuse üle! :)
 |
| Õlad sees ja travers |
Projekti "Albatross treilerisse" peaksin ka taas ette võtma, aga... üldse ei ole seda tahtnud teha ja siiani aina edasi lükanud, sest ma tean, et see on suht stressirikas tegevus meile mõlemale. Tallis on nüüd kahehobuseauto ka, kuhu Albatross tegelikult VÄGA tublisti sisse oli nõus jalutama minu järgi (kuigi tal endal jalg värises ikka korralikult), aga ta ei oska seal kahjuks ennast õigesse asendisse pöörata - mis ei pane imestama, sest kuigi ma tean, et ta teoreetiliselt peaks sinna olema võimeline end litsuma, aga suure hobusena visuaalselt seda asja hinnates ma vist küll ka ei usuks.
Eile kasutasin juhust, kui teised võistlustelt saabusid ja treiler õuel seisis, proovisime seda ka meelde tuletada. Väga positiivne oli see, et ta jalutas esimesest hetkest kohe täiesti sisse treilerisse - aga kaua ta muidugi seal ei püsi, taandab välja õige pea. Kuna ma pole suutnud ühtegi moodust välja mõelda, kuidas taandamist takistada/ära hoida, vaid pigem läheb ta selle peale rohkem närviliseks ja pole üldse enam nõus sisse tulema - siis otsustasin praegu jällegi lihtsalt kannatlikkuse kasuks. Näitan talle, et treileris on tore, saab sügamist ja midagi head süüa, aga samas keegi ei keela tal sealt välja minemast, kui liiga hirmsaks läheb. Seega ta kõndis üsna mitu korda treilerisse sisse, seisis seal natuke ja tagurdas jälle välja. Esimesed korrad taandas ta nii kaugele, et ainult esijalad jäid trapile; viimased korrad aga jättis esiotsa vabatahtlikult täitsa treilerisse sisse (jalutusnöör oli iga kord täiesti lõtv) ja tagasi sisse tulemiseks ei olnud kordagi vaja teda pikalt veenda - nii et kõiki asjaolusid arvestades loen selle üsna õnnestunud esimeseks katseks.
Võib-olla teen endiselt midagi väga valesti ja peaksin hoopis mõnda teist strateegiat kasutama, aga...eks ma vaikselt olen juba harjunud, et see transporditeema jääb meie murekohaks ilmselt igavesti (või siis... nii kaua, kuni ma kunagi rikkaks saades tulevikus talle spetsiaalse kahest otsast laetava suure treileri/auto muretsen) ja praegune meetodivalik tundub minu peas leiduvatest variantidest hetkel parim olevat.
Nüüd tuli kuidagi nii palju juttu Albatrossist, et teistele ei jäänud eriti ruumi alles - aga neist siis järgmisel korral.
No comments:
Post a Comment