Noored ja veel nooremad

Pidin ju teistest hobustest ja tegemistest ka kirjutama, eks.

Minu "põhiratsuks" on hetkel jäänud... vaevu 3-aastane täkuhakatis. :D Ehk siis väga tõsist trennitamist mul tegelikult viimasel ajal ilmselgelt olnud pole. Aga Ninety-Nine aka Napsik on igati tubli, käis oma testil ära (ja sai isegi litsentsi selleks aastaks - nii et leiab suvel igavuse peletamiseks äkki mõne märagi külla, kes teab), natuke puhkas ja nüüd käib niimoodi paar korda nädalas kergelt sadulas, olenevalt sellest, palju mul aega on.

Selline poiss ongi. Usun, et läheb veel jupi ilusamaks, kui suuremaks kasvab ja tublisti trenni teeb.

Kersti pilt

Esialgu mul käisid need tema varajasemad pukirallid ikka iga kord enne selgaronimist silme eest läbi, aga tegelikult on ta ratsutamise suhtes küll algusest peale üsna 100% taltsas olnud, nii et pole mingit probleemi peale 3-4 puhkepäeva hobune saduldada ja paarikümneks minutiks selga ronida, et kerge trenn teha. Kui ta alguses oli hästi kõver igatpidi ja suht kramplik liikumiselt, siis praeguseks on edasiminekut juba tublisti tunda. Galoppi oleme vähe teinud ja seal ikka tuleb ette igasugu vajumist, aga traaviga olen rahul - arvestades, et see on kindlasti ta kõige nõrgem allüür, siis võrreldes sellega, millega alustasime, on praegu juba täitsa ok.

 Fotograafideks olid jällegi Egle (esimesed 3) ja Kersti (viimane pilt).

Kui Ninety on igavesti tubli ja eeskujulik, siis tema eakaaslase Vickyga ei ole asjad sugugi nii libedalt läinud. :P Oma põlve lõhkumisest juba kirjutasin vist millalgi - ja see oli minu poolt muidugi rumal lootus, et asi paari päevaga juba korda sai. Loomulikult lendas mul seesama jalg poolteist nädalat hiljem pisut vale liigutust tehes samamoodi alt ära ning olin alguses tagasi, sama lombakas jälle. Isegi perearsti juurde vedasin ennast, et äkki saaks kuskil uurida, mis seal siis katki on, aga noh... niikaua kui mul midagi "tõsist" (tema sõnade järgi) viga ei ole, võin sellest vist ainult unistada. Päris sirgeks/kõveraks ei saa ma jalga endiselt, aga... üritan ettevaatlik olla ja loodan, et kannatada said sellised struktuurid, mis aja jooksul ise ennast siiski taastada suudavad.

Vicky seljast kõõlumast olen peale seda siiski üsna mitu korda veel hooga alla hüpanud (ok, tunnistan, et see pole võib-olla parim "ettevaatlikuse strateegia", et põlv kiiremini paraneks), sest talle mitte ei meeldi see turnimine. Tähendab, tegelikult sain üksinda tegeledes nii kaugele küll, et olin kõhuli seljas ja lasin tal mööda maneeži ringi jalutada - see oli tema jaoks okei, aga kuna ma üksinda päris selga ei julgenud minna (+ see tähendaks ratsmetega seljast susserdamist, millest ta nagunii superhästi veel aru ei saa), siis palusin endale kedagi appi teda hoidma. Nii pea kui ühest inimesest saab kaks, on Vickyl aga ajud krussis, võpatab iga puudutuse ja järsema liigutuse peale, nii et isegi kõhuli kõõlumine lõppes tihtipeale hobuse ehmatusega ja sellele järgneva kohalt minema hüppamise või püsti tõusmisega, ühe korra isegi istus pmst maha ja kukkus ise külili.

Kuna mina talle üksinda selga minna ei julge, samas ei taha mingit nõmedat kommet ka talle selgeks õpetada + ideaalis ma sooviks siiski oma jala ka jälle funktsioneerima üks hetk saada, mitte seda regulaarselt ära põrutada, siis saatsime Vicky veidikeseks ajaks kaskadööride juurde. Eks näis - võib-olla on ratsanik seljas tema jaoks hoopis turvalisem ja mugavam nähtus, kui pooleldi sadula küljes kõõluv jahukott, ja ei tulegi mingit suurt probleemi sellest sadulasse ronimisest. :)

Vicky on väga suur kasvu hobune ja nagu näha, läheb tal oma proportsioonide leidmisega veel päris pikalt aega. Päriselus ta tegelikult näeb natuke vähem naljakas juba välja. :D

Kurtnas oli mul veel Lord ka mõnda aega sõita, aga kuna nüüd hakkas 4-aastastel ka tõsisem treeningperiood pihta ja M arust (kes nendega vaikselt trennitamas ja hüppamas käib) on ka Lord kõige vahvam tüüp nende kambast :), siis nüüd sõidab nädala sees peamiselt tema. Nädalalõppudel olen veel mõne korra ise ka ratsutanud, aga ega väga palju aega polegi jäänud selleks.

Nii palju siis neist praeguseks. Paarist "poole kohaga" hobusest jäi veel tegelikult kirjutamata, aga äkki järgmine kord jõuan sellenigi.