Friday, June 19, 2015

Minul on igatahes väga põnev suve algus olnud ja tõenäoliselt jätkub põnevalt ka edaspidi, kuigi kõik plaanid pole veel selged. See pole küll otseselt hobustega seotud (kaudselt küll ja üsna palju), aga sain lõpuks oma kooli lõpetatud peale 6 pikka aastat! Nii et järgmine aasta saan Albatrossi vaktsiini oma allkirja ja templiga passi kanda - see peaks ju olema küll 6 aastat ajakulu väärt, eksju. ;)

Albatrossiga midagi põnevat väga ei ole ette võtnud, aga tegelemist ta on viimasel ajal täie rinnaga nautinud ja jep - lisaks koplis vastutulemisele on mu maailmaparim hobune mõned korrad minu tervituseks lausa paar sõna lausunud. Poleks iial uskunud, et A nii suhtlejaks kunagi hakkab. Igatahes - usun, et Kurtnas oli tal praeguseni täitsa tore elu ja mitmeid sõpru, aga iga asi saab ükskord otsa ja erinevatel põhjustel võtsime me nüüd ette ühe kolimise pisemasse talli.

Transportimise pärast olin taaskord pärispäris mures nagu ikka, aga kuna me viimastel aegadel oleme siin seda treikuasja natuke harjutanud ja A on ju imetubli, siis läks reisimine kenasti. Treilerisse sisse jalutas väga tublisti, aga kuna ta on lihtsalt niiii suure kerega, siis esimesed kaks korda, kui ta rinnaga päris esipuu vastu ei läinud, jäi tagumik ikka 10 cm liiga kaugele välja ja mingit tagant surkimist (välja arvatud väike märguanne lohakile jäänud jala järgi tõmbamise eesmärgil) A ei kannata. Aga polnud probleemi - tagurdasime välja, läksime uuesti ja kolmandal korral siis vaatasin, et  saan ka tagumise puu kinni mahutatud. Eks temaga nii olegi - kas saame paari minutiga hakkama või ei saa üldse mitte. :) Seekord siis esimene variant õnneks.

Uues kodus on ta nüüd täitsa poistekambas, pisikeste täkuhakatistega koos ja saavad hästi hakkama. Üks täiskasvanud ruun, kellele A nii väga esialgu ei meeldinud, läks praegu mõneks ajaks teise koplisse,  seega hetkel on rahu majas ja eks näis, keda ja millal nende väiksesse karja uuesti juurde lisatakse. Üldiselt on ta superhüper rahulik olnud peale tallivahetust (esialgu tundus korraks isegi liiiiiga rahulik, aga oletan, et oli lihtsalt veidi väsinud), uue talli ümbruses ringi kolades kohati puristas, aga midagi tegelikult ei kartnud ja on igati mõistlikult käitunud. K teeb jooksvalt kogu aeg väikest fotoreportaaži ka mulle, kui ma ise eemal olen, nii et tuju on hea ja süda rahul - usun et tema eest hoolitsetakse väga hästi. :)

Pildid on jällegi Kersti tehtud: esimene Kurtnas ja teine juba uues kodus.



Ratsutamistrenni olen ka peaaegu igapäevaselt saanud ja no ei jõua ära hõisata, kui vahva see on. Tunnen, kuidas uute hobustega on jõudnud juba mingi kontakt tekkida, tekib omavaheline arusaamine ja harjutused sujuvad iga korraga järjest paremini. Täitsa uskumatu, et nt õlad sees ja traversit on ka võimalik nii teha, et sa ei mõtle enam sajale erinevale asjale, millise käe ja millise jalaga sa kuskilt nüüd sudima pead, vaid reaalselt nagu... keerad enda keha lihtsalt nii nagu sa ise tahaks rajal edasi liikuda ja hobune sätibki ennast sinu järgi õigesse asendisse. Minu jaoks väga uus tunne - olen seda kogenud küll lihtsamate asjadega nagu keeramine/pööramine, edasisõitmine/kokkuvõtmine, aga enne kui ise proovinud polnud, tundus ikka natuke võimatu, et ka raskemaid harjutusi sooritades see võimalik saaks olla. ;) Vasakut pidi travers on endiselt ja alati kõige keerulisem osa, aga praeguseks on endal juba naaatuke lihtsam seal seljas ennast paigutada ja vasak jalg säilitab ka siiski mingi reaktsioonivõime, mitte ei jää kasutult ripnema hobuse küljest eemal. Veidi liigne välimisele istmikuluule toetumine on nende traversite juures siiski endiselt põhiline viga ja nõuab rohkem aega, et ma seda parandada suudaks - aga algust ja praegust võrreldes tunnen küll suurt edasiminekut.

Samuti oli ülilahe kogemus üks päev galoppi sõites - minu kahest põhilisest "õppehobusest" nooremal on üsna suur galopp ja selle kokkuvõtmine on tema jaoks (vähemalt minuga sadulas) üsna keeruline olnud. Seega galopi koondamine on senini välja näinud niimoodi:
- annan säärtega veidi impulssi juurde
- selle peale läheb hobune hoogsamalt edasi või teeb sammu pikemaks
- hetk hiljem teen mina poolpeatuse, andes märku, et ma ei tahtnud sammu pikemaks, vaid rohkem enda alla lihtsalt
- kordan poolpeatust paar korda, kuni saan selle ennist tekitatud energia kontrolli alla
- naudin neid paari fuleed, mis ta veidi koondatumalt jookseb, enne kui jälle liiga ära vajub ja kogu asja algusest peale jälle kordama peab.
Aga nüüd viimane kord äkitselt oli nii, et istusin ise võimalikult sügavalt sadulas, andsin säärtega kergelt märku ja tadaa - tekitatud impulss läks otsemaid vaid tagajalgadesse, mis tuntavalt rohkem raskust sel hetkel kanda võtsid ja eest jäi hobune ülikergeks ning tegi ennast kõrgemaks. Superlahe tunne! :) Võttis küll kümneid või sadu kordusi mitmete trennide jooksul, et talle arusaadavaks teha, mida ma soovin, aga viis tulemuseni.

Vanema ja kogenumad ruunaga olen palju jalavahetusi harjutanud ja seda maailma olen ka nüüd nende nädalate jooksul hoopis teistmoodi vaatama hakanud. Kui esialgu oli eesmärgiks saada puhas jalavahetus õigeaegselt minu märguande peale (mitte hiljem), siis praeguseks on juba kümme uut ja väiksemat detaili nende jalavahetuste juures, mida silmas pean pidama ja mida paremaks veel saada võiks:
- et hobune oleks enne ja peale jalavahetust ilusasti sirge - mul kipub kas jalavahetust ennetades või peale seda ühele või teisele poole sirgest liinist vajuma
- et galopp enne ja peale jalavahetust oleks koondatud, aga endiselt aktiivne (mitte aeglane!)
- et jalavahetuse fulee oleks sama pikk teiste galopifuleedega - ei tohi jalavahetuse ajal mingit lühemat sammu teha, aga ka mitte suure hooga edasi hüpata
- et hobune jääks pehmeks ja ümaraks - no see on iseenesest nagu suht basic, aga see ruun kipub kergesti ennast veidi pingesse tõmbama ja võib raskemates kohtades üle ratsme tikkuda
- jalavahetus peab toimuma minu märguandest JÄRGMISEL fuleel, mitte samal. Jah, enamasti on jalavahetustel probleemiks pigem hiljaks jäämine, aga mul kipub hobune üsna entusiastlikuks minema ja ise neid mingil hetkel pakkuma hakkama. Nüüd olen selle küll enam-vähem kontrolli alla saanud, et kui ma konkreetselt palun ühest jalast galoppi jätkata, siis ta päris isehakatuslikult ei tee vahetust, aga seda on küll veel ette juhtunud, et ta hulllllult tahaks teha juba ja ma siis ühel hetkel nö lõpetan nt vasakust jalast galopi sõitmise ja selle peale juba tema vahetab oma jalgu samal ajal, kui mina alles enda istakut ja märguandeid vahetan. See oli alguses väga hea tunne - no täpselt seesama, et piisab ainult mõtlemisest ja hobune juba reageerib, aga tegelikult nende jalavahetustega peaks koolisõiduhobune (takistussõitjatega veidi teine lugu ilmselt) ikka konkreetse märguande ära ootama korralikult ja alles peale seda jalavahetuse sooritama - sest kuidas muidu oleks võimalik tulevikus jalavahetuste seeriaid sooritada.
Nii et korraks lihtsaks muutunud harjutusest on kiiresti jälle saanud palju tähelepanu ja keskendumist nõudev asi.

Need galopp-samm üleminekud on aga ikkagi see koht, millega ma päääris rahul veel ei saa olla. Kui ma ilusasti ette valmistan hobust, siis ta keskendub küll ja vastab hästi - aga ikka peaaegu iga kord on selline tunne, et midagi jäi natuke sellest päris ÕIGEST siiski puudu. Kas teeb sammule ülemineku liiga järsult, nii et esimestes sammudes ei ole üldse impulssi; või kui ma niiii konkreetselt ei tee märguannet, siis tuleb ikka üksik traavisamm vahele; või on liikumise osa täitsa ok, aga hea ja ühtlane kontakt kaob eest ära; või jääb õlast välja vajuma sammus, sest ma veidi liigse ülepainutusega üritan teda "ümarana" hoida - mis on tegelikult probleemist kõrvale hiilimine. Ju ma ikkagi ise mingil hetkel annan segaseid märguandeid - hobused reageerivad väga hästi istakumuutustele ja mul on tunne, et ehk mu istak pole veel selliste rohkem tähelepanu nõudvate harjutuste juures piisavalt stabiilne ja teeb asja hobuse jaoks segasemaks.

Beebimära läks puhkama.
Beebiruun on olnud hästitubli, teeme lahtiselt veidi sammu-traavi-galoppi ja läheb ka kohe puhkama.
Beebitäkk ehk Napsik on teinud trenni paar korda nädalas - viimane kord hüppasime veidi ja ülivahva oli. :) Mõned eksimused nagu noorel hobusel (ja minu tasemel takistussõitjal, kes tegelikult vb ei peaks nii noortega hüppama :D) ikka, aga igati aus ja püüdlik ja seljas on supermõnus tunne. Kui samm tuleb sinna, kuhu ma eeldan, siis ka suurema hüppe korral, kus turi tõesti tõuseb kõrgele ja tõukes on palju jõudu, tundis isegi minusugune harrastaja ennast seal seljas mugavalt ja tasakaalus olevat, polnud mingit sadulast lahtiviskamist ega midagi. Väga tore kogemus. Ainult Quicky ja Napsikuga olen ma ennast hüpates nii hästi tundnud (ja need mõlemad hobused kusjuures on ju sadulas väga vähe hüpanud - ju see "hea tunne" on ikka suuresti geneetilise taustaga neil).
Ja Vicky, kes kaskadööridele saadeti, on vist peale paari nädalat regulaarset pukitamist ka enam-vähem ratsutamiskõlblikuks muutunud. :) Mul pole muud kui hea meel, et mõned inimesed suudavad ka sellised hobused raskest perioodist läbi vedada, ja usun endiselt, et ta ei jää igavesti mingiks rodeopulliks, vaid mõistus jõuab üks päev koju (kui ta piisavalt harjunud on ratsanikuga) ja edasi on jälle ehk lihtsam. :)

Nii palju hobustest. Mina reisin kohe jälle Eestist ära, alustan seekord Rootsimaast ja eks siis näis, kuhu teed edasi viivad. Küllap blogin ikka, kui mul midagi asjalikku kirjutada on.

4 comments:

Kris V said...

Vau, see teine pilt on lihtsalt üliilus! Marukena hobune on Albatross :)

Anonymous said...

Albatross on nagu Salzbergi Rusty :) Väga kena hobune ikka :)

Ingrid said...

Albatross tänab ja omanik on uhke ;)
Juba 3-ndat aastat treeningust väljas karjamaal elava hobuse kohta on ta tõesti väga osavalt oma konditsiooni säilitanud.

Anonymous said...

Kuhu sa Rootsis suundud? Koolihobustega tegelema?