Et kogu ring täis saaks, siis nüüd see postitus tuleb neist "poole kohaga" hobustest, keda eelmine kord mainisin - ainult et nad on praeguseks juba täitsa täiskohaga. ;)
Nimelt leidsin omale mõni aeg tagasi mitte väga kaugel kodust võimaluse lisaks noorukitele natuke ratsutada ja trenni saada pisut (või noh - tegelikult üsna palju) suuremate kogemustega hobustega - ja mul on selle üle niiii hea meel. See motivatsioonipuudus, mis mind vahepeal päris tugevasti tabas, on praeguseks jälle peitu pugenud, ja väga ootan igapäevaseid talliskäimisi.
Ja noh - seetõttu on mul lõpuks ometi ka midagi huvitavamat analüüsida, kui tavaliseks kujunenud "hakkas natuke lõdvestuma", "peaaegu painutab juba vasakule poole ka" ja "on täitsa võimalik juba ühtlast ratsmekontakti säilitada". Et mitte vale muljet jätta, siis mulle endiselt väga meeldib noorte hobustega tegeleda, aga selleks, et mul nendega oleks mingist punktist kergem edasi liikuda, peab ise ka ikkagi kuskilt otsast edasi arenema.
Aga kui nüüd konkreetsemalt midagi kirja panna, siis...
Palju oleme harjutanud külgliikumisi - natuke sääre eest astumisi ja hästi palju palju õlad sees, traversi, küljendamise harjutusi. Positiivne on see, et üldjoontes on need harjutused kõikide hobustega välja tulnud (kuigi palju on muidugi lihvimist vaja) - ehk ma annan neile ilmselt enam-vähem õigeid märguandeid ja hobused saavad minust aru küll. Teisest küljest aga tunnen, KUI palju lihtsam on mul selliste hobustega neid harjutusi sooritada võrreldes nende mõnedega, kellele ma ise vaikselt olen külgliikumiste algeid õpetanud. Minul pikemat aega sõita olnud hobused on ikka sääre eest astumist ja õlad sees liikumist, mõningal määral ka traversit harjutanud ja teinud küll, aga praegu tuleb mulle uuesti meelde, et nendega oli iga selline sooritus ikka suur pusimine ja pidin alati üsna palju vaeva nägema, et see üks pikk sirge korralikult õige painde, hoiakuga ja õiges jäljes läbi sõita. Nii et arenguruumi selles osas on väga palju ja loodan, et kui endale veidi parema tunnetuse kätte saan nende sooritamisel, siis õnnestuks mul edaspidi äkki ka uutele hobustele selliseid asju paremini selgeks teha.
Aga kui see nüüd kõrvale jätta, et ÜLDJOONTES saame harjutustega hakkama, siis tegelikult pisiasju ja -vigu tuleb ikka väga palju välja. Esiteks avastasin, et külgliikumistel on ikka ülimalt lihtne ennast kehast kõveraks ajada, ja kui ma varem olen palju oma isehakanud vasaku käega hädas olnud, siis nüüd tundub suurem probleem hoopis puusast all pool olevat. Ehk - kui ma paremale poole hobust painutan (ükskõik, kas õlad sees või traversit tehes), siis suudan ennast enam-vähem paigas hoida, aga vasakut pidi sõites lükkan KOGU aeg kogu keharaskuse välimisele ehk paremale istmikupoolele ja vasak kehapool nö "vajub kokku". See omakorda toob kaasa selle, et ma ei suuda vasakut säärt ka enam normaalselt kasutada, see tõmbub mingisse imelikku asendisse suunaga ülespoole ja no tundub füüsiliselt lihtsalt võimatu seda jalga uuesti pikaks sirutada ja õigesse kohta vastu hobuse külge viia. Kuna kõik on ikka nõiaringis, siis loomulikult ei jää sellise segapudru juures ka need käed alati päris heasse asendisse - aga neid vähemalt olen suuteline korrigeerima, kui sellesse süvenen. Nii et väga keeruline, aga samal ajal väga huvitav ka; ja kuigi pool tundi (õnneks ikka väikeste pausidega vahepeal) suure liikumisega hobuse seljas täisistakut teha on minu jaoks hetkel ikka päris võhmale ajav (sest noh, 3-4 aastastega üldiselt täisistakut niimoodi pikkade juppide kaupa ei vuhi), siis üritan iga kord siiski oma viimased jõuvarud välja pigistada, sest niiiiiiii tahaks ju paremini osata ja peab praegu neid vahvaid trenne võimalikult ära kasutama.
Siis samm-galopp-samm üleminekud kuuluvad ka hetkel mu lemmikharjutuste hulka. Ok, samm-galopp ei ole mingi ülemõistuse keeruline asi ja seda on isegi minu hobused täitsa edukalt teinud (noh, praktiliselt kõik mõnda aega treeningus olnud ja galopitõstet jagavad hobused saavad enamasti sellega hakkama ju), kuigi, kuigi - ka seal on ikka kvaliteedi koha pealt üleminekul ja üleminekul suur vahe sees. Aga see teine osa ehk galopp-samm on mulle isiklikult alati peavalu tekitanud ja taaskord - õpetada hobune galopist ilma ühtegi traavisammu vahele tegemata sammu jääma ei ole sugugi võimatu, aga teha seda nii, et ta sealjuures esiotsale ei kukuks, igatpidi pehmeks ja lõdvestunuks jääks, SIRGE oleks ja esimesest sammust alates aktiivselt enda alla astuks - noh, see on minu jaoks küll peaaegu et raketiteadus juba. :D Selle harjutusega on praegu täpselt sama lugu mis eelkirjeldatutega - hobused saavad aru küll väga hästi, mida ma neilt nõuan (st neil ei ole kahtlust, et kas nad äkki peaks sammu asemel traavi jääma või hoopis koondgalopis nt jätkama), aga detailid vajavad veel kõvasti lihvimist ja selliseid üleminekuid, millega päris rahul olen, on vaid üksikuid ette tulnud.
Galopiga on see tore asi ka, et ma ju ei oska seal üldse istuda. :( Pole kunagi osanud ja kes teab, äkki ei hakkagi kunagi, aga... ma veel päris lootust ei kaota. Muidugi mulle on varem öeldud ka, et õlad peaks tahapoole jääma ja jalg paigal olema (säär kipub mul edasi-tagasi liikuma galopis), aga alles nüüd sain täpsemalt aru sellest, mis mind ennastki videosid vaadates kõige rohkem häirib ja millest need eelnimetatud probleemid tulevad - püüdes hobuse liikumisega kaasa minna, olen kere keskosast ikkagi kuidagi sült liiga ja no harrastan seal peaaegu et mingit kõhutantsu vahepeal :D tundub nii. Kõige kehvem on see, et mul on endal galopis alati väga mugav ja tore istuda, (erinevalt nt täisistakus traavides, kus valesti istudes on ikka vääääääga ebameeldivalt künklik tunne), nii et raske on a) endale meelde tuletada, et istaku peale mõelda; ja b) ainult tunnetamise abil aru saada, millal asi paremaks läheb. Nüüd kui ma olen rohkem selle peale mõelnud, üritanud ennast ülakehast sirgemaks lükata ja kere rohkem paigal hoida, siis arvake, mis juhtub - hobused jäävad galopist traavile. :P No ilmselgelt, sest... kui liikumisega kaasaminemine lõpetada ja hobuse galopirütmi blokeerida, siis ongi hobuse poolt õige vastus traavile jääda ju (mina püüan oma hobuseid nii õpetada ja paljud teised ka muidugi). Seega ma ei saa vist ikka päris täpselt pihta, mispidi see puus täpselt liikuma peab - sest kui liigutan, siis see on liigne, ja kui püüan rohkem paigal hoida, siis ei ole jällegi piisavalt kaasaminemist. Teeb küll natuke kurvaks kui 10 aasta ratsutamise peale pole õpinud galoppi sõitma, aga noh... jällegi - hetkel mul on vähemalt suur isu püüda seda pisikeste sammude kaupa parandada. Äkki õnnestub mõnevõrra?
Ühesõnaga olen oma ratsutamise juures (taas)avastanud mitmeid vigu ja probleeme, aga samas on trennides vahel ka superhäid hetki, millest jääb kohe kauaks hea tunne sisse. Ülejäänud aeg kulub siis selle hea tunde tagaotsimisele jälle - aga kui vähemalt tead, mida otsid, siis see on juba pool võitu ju!
No comments:
Post a Comment