Albatross ja teised hobutegelased

Kirjutan täna ühest 6-aastasest märast, kellest eelmine kord midagi postitada lubasin. Kui minu eelistusi silmas pidada, siis on tegemist ühe ideaalsest sugupuust pärit hobusega. Tema isa Skovens Rafael on minu arust väga vahva ja heade järglastega täkk (kuigi omakorda tema isa Romanov mulle väga ei sümpatiseeri - mu arvates üks lohisevamate tagajalgadega maailmatasemel GP hobuseid üldse :D vabandust, kui keegi on suur fänn ); ning tema ema on ilmselt meie kasvanduse üks kõige paremaid märasid, olen näinud/sõitnud mitmete teistegi tema järglastega ja kõigil on superhead liikumised.

Nii, ja siis sa paned need kaks suurepäraste tulemustega aretushobust kokku ja saad... sellise seljast kinnise ja pisikeste sammudega, natuke hispaania hobuse moodi liikuva järglase, nagu antud mära on. :P

(See osa videost, kus me mudaplatsil sõidame - mulle tundus seljast see tookord täieliku katastroofina, sest ta vahtis kõike ja kõiki ja tundus väga ärev. Hiljem video pealt vaadates oli eest ebastabiilne, aga liikumine isegi parem kui tavaoludes.... nii et tunne ja väline ilme võivad ikka väga erineda kohati)

Säh sulle aretust. Ta on kõikidest teistest siinsetest hobustest väga erinev, ometi on ta kuidagi üheks mu lemmikutest saanud. Ta ei liigu kuigi suurte sammudega üheski allüüris ja samas on tegemist ülitundliku hobusega, nii et temaga ratsutamine on omamoodi väga suur väljakutse mulle. Teisest küljest leidub meil hetki (senini peamiselt galopis), kus ta nii oma peas kui kehas siiski lõdvestuda suudab ja siis on see liikumine kuidagi... väga tasakaalus või ennastkandev või... ma ei oskagi seletada. Mina usun nt, et hea ja tundliku ratsanikuga võiks ta koondatud liikumistes väga edukas olla, sest kuigi oma jalgade välja sirutamine ja raami pikendamine on tema jaoks väga keeruline, siis tasakaalutunnetus ja raskuse tagaotsale viimise potentsiaal on täiesti olemas kuskil. Ta ei vaju mittte kunagi su käe otsa või raskusega esiotsale ja suur tundlikkus märguannetele on tegelikult ka pigem hea iseloomujoon, lihtsalt ratsanik peab olema suuteline seda nö kontrolli all hoidma ja ära kasutama, mitte selle vastu võitlema. Nii pea, kui temalt midagi jõuga üritada küsida, olgu see siis kasvõi pisut liiga jäik vastuhoidmine käega, siis on hobune kohe sekundipealt läbi kogu keha kramplik ja lõdvestuse ja pehmuse taastamiseks läheb jälle jupp aega.

Ja kõigele lisaks on ta muidugi väga-väga ilus hobune, minu arvates - nii oma tüübilt kui kehahoiakult. :) Aga jah - mulle meeldib temaga ratsutada just seepärast, et... ta on teistsugune ja ta ei lenda kahemeetriste traavisammudega su all ringi olenemata sellest, kui hädine ise seljas oled, vaid... on väga otsene peegel sellest, mida sa seal seljas teed, ning tulemuseks on kõik või mitte midagi.

Ahjaa... ta on ilmselt üks mu hobustest, kes oma selga kõige rohkem paigal ja nö pinges hoiab, aga vähemalt tema puhul see küll seal istumist mitte kuidagi lihtsamaks ei tee. Kõige lühema sammuga hobune ja kõige keerulisem, kellega täisistakut teha. :) Minu viimatiste kogemuste järgi (võib-olla kunagi arvasin teisiti) ei ole väheliikuv selg midagi sellist, mille otsas hea istuda oleks - rääkimata sellest, et hobusele on see muidugi ka kahjulik. Seega praegu teen täisistakut minimaalselt, aga vähehaaval püüan ikkagi sinnapoole liikuda, et nii mina kui hobune suudaks rohkem ja paremini - see on aga pikem protsess. Ja noh... ülesse pandud video on müügivideo, nii et eks elu näitab, mis meie koostööst saab. KUI talle leiduks inimene, kellele temaga sõita meeldib ja ta suudab seda teha ilma hobusele pinget ja stressi tekitamata, siis ma ilmselt oleks õnnelik ja rahulolev teda ka sellisesse uude koju saates, sest... I don't think it's the easiest match to find.