Sunday, January 31, 2016

Täkk

Nii... järgmine postitus, järgmine hobune. :) Seekord kirjutan täkk H-st (Ziny isa ja minu tore schoolmaster hetkel).

Olen temaga nüüd... umbes 5 kuud sõitnud (jeerum, kus see aeg lendab) ja nagu ikka, käivad asjad üles-alla, üks hetk paremini ja teine hetk halvemini. Suve lõpus/sügisel alustades olin ma esialgu tegelikult päris uhke, et ma temaga üldse normaalselt ratsutatud sain. Sõitsin temaga ühel suvel ka paar aastat tagasi mõned nädalad, aga... tookord tundsin ise, et see hobune käib mulle kahjuks ikkagi üle jõu ja kuna paari nädala jooksul midagi paremaks ei läinud, siis loobusin tookord temaga ratsutamisest, sest... tundsin, et ainuke asi, mida ma talle õpetan, on see, et ta tegelt ei pea ratsaniku signaale väga tõsiselt võtma, kui ei taha.

Seega mingis suunas olen ma äkki? siiski viimase paari aasta jooksul arenenud, sest seekord temaga uuesti alustades oli hoopis teine lugu - sain algusest peale piisava kontrolli hobuse üle ja mida aeg edasi ja tuttavamaks saime, siis oli mul võimalus temaga päris vahvaid harjutusi proovida: külgliikumised, jalavahetused jne, ja kõige toredam on olnud piruetigaloppi kallal töötamine, sest mul pole varem sellist hobust olnud, kellega midagi sellist katsetada saaksin (või noh - paar hobust teoreetiliselt on olnud, aga... kas polnud ma ise valmis või oli see lihtsalt hobuste jaoks keerulisem võrreldes H-ga, kelle tugevaim külg on kindlasti galopp).

Kuigi harjutused olid vahvad ja tulid kohati päris hästi välja, siis... lihtsaks hobuseks ma teda sellegipoolest pidanud ei ole. Esimene ja vägagi määrav asjaolu on see, et tegemist on täkuga ja noh... kaugelt mitte selline tore sonsu nagu nt mul 3-aastane Ninety-Nine Kurtnas oli vms. :) Kui H oma harjunud keskkonnas parasjagu töötab ja trenni teeb, siis on enamjaolt mõistlik, aga... iga kord, kui keegi maneeži sisse tuleb, siis ikka keskendumisvõime kaob mõneks ajaks, ja sammupauside ajal ühelegi teisele hobusele lähemale kui 5 meetrit ei tasu kindlasti minna. Kui me õues peale trenni ringi jalutame, siis peab ikka kõikidele silmapiiril olevatele hobustele, kes natukenegi mära meenutavad, kisendama ja veidi eputama ja noh... sellised muud tüüpilised hormonaalse täku kombed ja käitumine. Isegi kui ta käitumine jääb mõistlikkuse piiridesse, siis iga trenniminek vajab minu poolt korralikku mentaalset ettevalmistust - juba see asjaolu, et sa ei tohi kordagi terve trenni jooksul oma tähelepanul hajuda lasta, on küllaltki väsitav. :)

Ratsutamise poole pealt on hästi tore see, et tal on alati palju energiat ja edasipürgimist, ning mis peamine - seda energiat annab suunata nii edasimineku kui ka koondatud allüüride poole. Tihtipeale on hobused kas seda tüüpi, et suure sammuga edasi lähevad küll, aga kokkupoole on raske võtta ja selle jaoks on vaja aktiivsus loovutada (mille tulemuseks on kahjuks lihtsalt... väiksem ja kinnisem liikumine, mitte päris õige koondus); või siis vastupidi jäävad koondades koha peale tiksuma ja sealt välja ning sammu uuesti suureks sõita on keeruline. H on selline hobune, kes oma aktiivsust vist kunagi ei kaota (ja selle on ka Ziny temalt 100% pärinud, kuigi Ziny puhul teeb see hetkel kohati asju keerulisemaks, kuna ma ei ole veel võimeline tema edasipürgimist alati õigesse suuna juhatada) aga samas on see reguleeritav.

Mis teeb aga H-ga sõitmist keerulisemaks, on tema tundlikkuse puudumine ratsmemärguannete osas. Ma arvan, et suurem osa elust on temaga sõidetud päääris tugeva ratsmekontaktiga. Esimesed korrad H-ga ratsutades oli mul tunne, et selle hobusega ei olegi võimalik kerget ja ühtlast kontakti hoida - küll aga seadsin selle omale väikseks eesmärgiks ning püüdsin iga trenn sellele keskenduda, et mitte lasta tal liiga tugevalt ratsme peale jääda ja võimalikult palju hobust istakuga mõjutada. Sellegipoolest tundus alati, et... ta justkui OTSIB seda küllaltki tugevat ja väga stabiilset kontakti, kuigi mina nägin suurt vaeva, et seda talle mitte pakkuda? Püüdsin alati leida võimaluse eest järgiandmiseks, poolpeatustel ratsmemärguanne väga lühikesena hoida jne. Ühest küljest see nagu natuke toimis, sest tal ei olnud võimalust jääda ratsme peale toetuma - selle asemel muutus ta aga eest palju ebastabiilsemaks, ilmselt seetõttu, et ta ei suutnud leida eest seda tuge, millega ta alati harjunud oli. Ma ei tea, miks hobusele ei peaks meeldima see, kui suus survet vähem on, aga minu mõistes pehme kontaktiga hakkas ta pidevalt katsetama minult ratsme käest ära tõmbamist - mitte suure jõuga, aga regulaarselt oma nina pisikeste jõnksatustega ettepoole tõmbamist, mis välistas igasuguse stabiilse kontakti hoidmise võimaluse. Samuti hakkas ta üha rohkem oma keelt suust välja ajama, mis on tal tegelikult aaaaaastatevanune komme ja sellistest vanadest harjumustest on muidugi keeruline ka lahti saada, aga sellegipoolest annab see pigem märku sellest, et... midagi tuleks muuta.

Treener soovitas mul siiski proovida hoida ratsmekontakti konkreetsemana ning osutada passiivset vastupanu nende peajõnksatuste vastu (minu käed/õlad on alati üsna... järeleandlikud ja kohati vb liigagi pehmed olnud). Nüüd olen selle strateegiaga proovinud mõnda aega sõita - ning jah, hobune ON palju stabiilsem, aga jällegi - ratsmekontakt on tugevam kui mulle meeldiks ja ma ei tea, kuidas seda muuta. Mida teha, kui hobune ei suuda ratsmete järeleandmist võtta kiituse või millegi positiivsena, vaid peab seda häirivaks/arusaamatuks teguriks ja kokkuvõttes muutub see hoopis negatiivseks signaaliks?

Ja üks mure on veel: jällegi vana komme, mille tõttu ta ka viimasest treeningtallist tagasi tuli, nimelt oli ta seal päris tihti teatud keerulisemaid harjutusi tehes vastu hakanud peatumise ja püsti tõusmise teel. Minul oli ta sellist nalja varem katsetanud ainult paaril korral võõras olukorras, kus ta koostöö asemel mõne uue hobusega tutvuda tahtis, ja see oli ilmselgelt käitumise küsimus, mitte mingi füüsiline probleem. Nüüd viimasel ajal aga on ta seda mõnedki korrad ka galopitõstete ajal katsetanud ja see tundub siiski otsene vastuhakk minu märguannetele, mitte ei ole küsimus selles, et ta parasjagu midagi muud teha/vaadata tahaks. Ise arvan, et põhjus on justnimetl selles tugevamaks ratsmekontaktis - ma ütlen, et mine galopile, samas hoian küllaltki tugevat kontakti (eelmises lõigus väljatoodud põhjustel), ja see võib temas kõhklusi tekitada. Muidugi üritan galopitõste ajal eriti sisemist ratset lõdvestada, aga... võib-olla ma ei taju ära, kui palju täpselt paras on või... ma ei teagi, milles asi.

Pix arvas, et võib-olla olen ma temaga liiga palju koondatud galoppi sõitnud ja kuigi ma kirjutasin ennist selle aktiivsuse hoidmisest kui positiivsest asjast (mida ta tegelikult ongi!), siis kahtlemata on koondatud allüür hobusele füüsiliselt palju raskem, kui ta sealjuures kõvasti tööd teeb ja korralikult enda alla astub jne. Seega kuigi minule tundub, et see tuleb tal loomulikult ja kergelt välja, siis tegelikult võib-olla on see talle palju koormavam ja raskem kui ma ette kujutan - ta on lihtsalt sellist tüüpi hobune, et ta TEEB seda korrektselt ja ta ei oskagi liikuda lühikeste sammudega ja selga paigal hoides ehk siis natuke "viilides" ja mitte korralikult kaasa töötades. Seega plaanin järgmised korrad meeles pidada, et lasen tal galopis korralikult edasi liikuda ning proovin talle trennide galopiosa mõneks ajaks võimalikult lihtsaks ja toredaks teha.

Aga jah. Ratsutamine on keeruline. :) Ja noh, kui mul mõnda aega oli väga tore temaga huvitavamaid harjutusi sooritada, siis... mõne aja pärast kaotab see oma võlu, kui sa tunned, et mingid baasasjad on ikkagi paigast ära. Lõppkokkuvõttes polegi mingit vahet, kas sõita 4-aastase äsjasaduldatud noorukiga või GP hobusega, ikka on kõige olulisem (ja kohati kõige keerulisem) see korrektne ABC - rütm, stabiilsus, kontakt. Galopipiruetid, küljendamised, passaaž ja muud toredad asjad on kõigest harjutused, mis näitavad seda, kui hästi su ABC kinnistatud on ja kas hobune suudab seda säilitada ka siis, kui temalt rohkem nõutakse.

Lõpetuseks üks väike video sellest, kuidas me H-ga ükskord hüppasime. :) Vabahüpetel põrkab ta vägagi hästi, aga seljas pisikesi takistusi hüpates on natuke naljakas. Ta galopitempo on aeglane mu meelest hüppamiseks, aga... rohkem edasi sõites läheb samm niiiiiii pikaks, et ei mahu selles väikses maneežis kuhugi ära. Seega me hüppasime sellisest võrdlemisi rahulikust galopist, mis aga tähendab, et ta jookseb rohkem enda alla kui edasi, ja siis kipub hüpete peal pisut üle pingutama. Mul on muidugi väga raske temaga siis ka ilusti kaasa minna. Video on trenni lõpust, kus ta väheke vabamalt juba võttis seda asja; kui viimane hüpe välja jätta, siis ületas takistused enam-vähem mõistlikult. Kaks algajat koos, aga vähemalt oli lõbus. :D


No comments: