Sunday, June 19, 2016

Hobustega mere ääres

Kui eelmises postituses kurtsin, et Holey'st pilte pole, siis see probleem saab kohe lahendatud, sest eilsest seiklusest on fotojäädvustusi palju.

Nimelt mõtlesime Beaga juba tükk aega, et oleks vahva hobustega ükskord randa minna. Ma pole oma 10 aasta ratsutamise juures veel merre jõudnudki ühegi hobusega, nii et oli ka aeg. Ausalt öeldes mul sellist päris tsilli hobust polegi, kelle saaks lihtsalt võõras kohas autost välja võtta ja ta end nagu omas kodus tunneks, seega... jäi valikuks ikkagi Holey - samas pole tegelikult ühtegi teist hobust, kellega ma parema meelega sinna läinud oleks. ;) Kartsin küll, et halvemal juhul on ta kole pinges ja kartlik ja sel juhul oleks emotsioonid taolisest väljasõidust üsna tagasihoidlikud, aga õnneks ei läinud üldse nii! Bea hobune oli üsna turvaline ja rahulik, nii et esimesed 5 minutit sai Holey tema taguotsa juurde ennast varju pressida, peale seda aga kadus ärevus kiiresti ja usun, et hobustel oli täitsa põnev merd uudistada.




Ilm oli päris tuuline, mis positiivse poole pealt tähendas seda, et mitte ühtegi teist inimest (peale ühe koerajalutaja, kes ka kiiresti kadus) seal hommikupoolikul polnud. Küll aga olid rannale jõudvad lained üsna suured ja vahutavad, mistõttu vette minemine tundus alguses üsna utoopiline plaan. Iga kord, kui vahune laine hobuste jalgadeni jõudis, siis hüppasid nad eemale, nagu keegi oleks hammustanud. :) Üks hetk aga saadi siiski hirmust üle ja kui juba poole jala kõrguselt vees olla, siis ei tundunud lained ka nii koledad enam.





Kust see laine siia järsku sai???
 

Liivaribast edasi oli tükk maad väikseid rohuseid künkaid, seal oli ka tore pärast turnida.






Igatahes ma olen väga uhke pisikese Holey üle! Natuke on ikka kummaline mõelda, et 9 kuud tagasi oli ta see tagasihoidlik ja kartlik tüüp, kellele oli raskusi päitseidki pähe saada, ja täna saame probleemideta selliseid toredaid väljasõite nautida. :) Seejuures ei ole ma temaga kordagi üle 3x nädalas trenni teinud, pigem mõnikord vähem, ja sügis-talvel oli tegelikult mitu paarinädalast pausi ka sees. Less is more (at least when you have such an amazing horse)!


5 comments:

Anonymous said...

Täiesti OT küsimus, aga ma näen, et sa sõidad ka poolsaapad+säärised.Kuidas sa enda sääristega rahul oled ja mis sääriseid sa kasutad? On sul ka pikad ratsasaapad ja kuidas need on võrreldes poolsaabaste ja sääristega?

PS! Pildid on väga kaunid :)

Ingrid said...

Minu säärised on vist mu elu kõige parem ost ratsavarustuse seast - soetatud u 8 aastat tagasi endisest Hipoka poest (ja peaks olema Alari toodang), lukud ja kummid on vahetust vajanud, aga nahk näeb peale hooldust välja nagu uus. :) Isegi sääre siseküljel on vaid pisut tuhmunud ala näha, muud mitte midagi.

Hetkel mul on pikad Mountain Horse koolisõidusaapad, aga need on suhteliselt jäigad ja ei ole minu jaoks isiklikult väga mugavaks osutunud, võistlustel kasutan siiski (nii harva kui ma sinna juhtun :) ). Eelmised olid samuti MH, aga mitte koolisõidukad, need olid pehmemad ja täiesti mugavad ning olid igapäevakasutuses ka tükk aega, enne kui ära lagunesid.

Pikkade saabaste jalgapanek on muidugi veidi kiirem, kui poolsaapad + säärised, aga kombineeritud variandil on see boonus, et kui miskit päris katki läheb, siis tuleb ainult pool asendada. ;) Ja enamasti saab normaalse komplekti ikkagi pisut soodsamalt kätte kui korralikud pikad saapad. Kui palju aega tallis veedad ja ringi liikumiseks kogu aeg ära ei vaheta jalatseid, siis neid ikka kulub.

Anonymous said...

Ja, mõtlesingi,et kas Alari säärised :) Endal ka samad juba 5 aastat kasutusel ja on näinud igasugust vett ja vilet, aga töötavad :)

Millised MH koolisõidusaapad sul on? Mis mudel?

Ingrid said...

Victoria oli vist mudeli nimi, kui ma õigesti mäletan...

Anonymous said...

Ülilahe!!!
Fotograaf on ka tasemel - tänu temale saab alati neid hetki mälus taaselustada.
Loodan, et ta sai vääriliselt tasutud :-)