Friday, June 10, 2016

Võistlemised

Kirjutamistuju küll ootas paremat aega, aga vahepeal jõudsin kahel korral isegi võistlema.

Herzi käis kahel nädalavahetusel järjest lihtsat skeemikest võistlemas ja teenis selle eest 70% ja 66%, vastavalt esimene ja kolmas koht kah. No rosettide üle võib muidugi natuke rõõmustada, aga... tõsi on see, et mingit suurt naudingut temaga võistlemine ei paku, sest hobusele on see ääretult stressirikas. Too esimese võistluse soojendus oli ikka väga nukker, sest... ta oli ülikramplik ja närviline kuni lõpuni välja ning vahepeal suutis omal isegi huulde hammustada. Ma olin peaaegu valmis juba loobuma, aga Veera oli tubli moral support, käskis selja sirgu ja naeratuse näole suruda ja siis ma ikka läksin sõitma seda skeemi. Soojendus oli väljas, võistlus aga maneežis, ja niipea kui maneeži sisse saime, siis stressitase langes nii umbes 50% vähemalt (täpselt sama lugu on temaga kodus ratsutades), nii et suure pingelanguse tõttu oli ta järsku valmis täitsa enam-vähem minu märguandeid järgima, aga eelnevast ärevusest oli liikumises ikka paras vunk sees (ja head käigud on talle looduse poolt kingitud, hea närvikava asemel vist) ja nii see seitsekümmend ära tuli.

Pildid on videost, seetõttu säärane kvaliteet.





Järgmise nädala võistluse soojendus oli kohati veidi parem, ainult et ta kartis teisi hobuseid, kes liiga lähedale sõitsid, ja no siis tuli sinna VALGE poni, mis Herzi jaoks ei ole üldse päriselus eksisteeriv asi (sest meie tallis ei ole valgeid ega halle hobuseid), vaid mingist fantaasiafilmist välja karanud draakon, ja tema põhjustas meil päris mitu äkilist 180-kraadist pööret koos teises suunas spurtimisega. Natuke oli imelik ka, et see valge hobuse ratsanik järjepidevalt lihtsalt galopeeris hoogsalt meie suunas - ma saan aru, et "normaalse" hobuse ratsanikuna sa ei pruugi selle peale tulla, et mõni teist värvi hobuseid karta võiks, aga seda võiks ikka tähele panna, et mingi teatud hobune iga kord täiesti endast välja läheb, kui sa suure hooga tema suunas sõidad...? Võib-olla ma olen nüüd ülekohtune lihtsalt, aga... (mina isiklikult küll märkaks ja üritaks veidigi oma sõidutrajektoori selle järgi kohandada). Igatahes, sellel võistlusel toimus kõik välisväljakutel ning kuigi üldkokkuvõttes oli Herzi veidi vähem pinges, siis võistlusplatsil oli tal ikka natuke ringivaatamist ja natuke ärevust ja siis ei olnud nii stabiilne sõit nagu esimesel korral, aga 66% pole ka väga paha.

Soojendusel
Helesinistes unistustes ma muidugi võiks loota, et ta vajab lihtsalt rohkem võistluskogemust ja siis muutub rahulikumaks - aga reaalsuses on ta 7-aastane mära, kes ei suuda peale 3,5 aastat (peaaegu) regulaarset treeningrežiimi endiselt koduplatsil lõdvestunud ja rahulik olla ning noh... mulle ausalt öeldes tundub, et talle lihtsalt ei meeldi olla ratsahobune. :( Seda huulde hammustamist kusjuures tegi ta ühe korra hiljuti kodus ka - püüan tal igaks juhuks nüüd hambad üle vaadata ja korda teha, aga väheusutav, et see midagi muudab. Kui Herzi stressama hakkab, siis plõksutab ta oma hambaid igal sammul kokku ja eks niimoodi võib sinna vahepeal midagi kogemata vahele sattuda, mis ei peaks. Mul ei ole mitte kunagi varem olnud ÜHTEGI hobust, kes omale treeningu ajal keelde või huulde hammustaks, seega see teeb üsna kurvaks ja ühtegi head mõtet selle probleemi parandamiseks pole, sest... see paraneb siis, kui hobune lõdvestub ja rahulikuks muutub, aga seda juhtub Herziga kahjuks väga harva. Keeruline lugu.

Teine hobune, kellega seiklemas sai käidud, oli lemmikmust Holey. Kõigepealt käisime temaga seal kohtunike koolitusel demosõitjatena ja poolteist nädalat hiljem olid pärisvõistlused, kus ta 4-aastaste grupiklassis sõitis. Ta on küll kohati ka ikka päriiis tundlik hobune, aga tegelikult nende esimeste väljaskäikudega võib igati rahule jääda. Mõlemal üritusel jäi ta keskmine skoor 8 ringi - võistlustel täpsemalt vist 7.95 vms ja koolitusel oli palju kohtunikke, kelle arvamused mõnevõrra muidugi kõikusid ja päris konkreetset numbrit seal ei öeldudki. Käitumise poole pealt oli koolitusel täiesti tip-top; võistlustel läks natuke ähmi täis, sest ta pidi oma sõberhobusest eemale minema ja mingi võõra hobusega koos platsil olema, see ei meeldinud niiii väga. :) Aga saime ikka kokkuleppele.

Holey'st on täielik pildipuudus (kindel plaan see viga tulevikus parandada!) ja ei viitsinud videotelt ka lõikama praegu hakata. Siin ta igatahes poolikult paistab sõbra tagant välja. :)
Nende paari väga intensiivse nädala jooksul (sest lisaks käisime mõned korrad ka ratsakoolis lihtsalt võõra keskkonnaga harjumas) läks tegelikult tunne hobuse seljas allamäge - ilmselt ta oli mentaalselt väsinud + harjutasime ikka tavalisest rohkem seda natuke suuuuuremat traavi ja natuke suuuuuremat galoppi, ning kaotasime selle arvelt mujalt. Aga sai need üritused siiski tublisti tehtud, peale mida oli ta väikese pausi ära teeninud ja uuesti alustades keskendusin baasasjadele jälle ja nüüd on kõik sama hea nagu varem. :) Isegi parem - lühikeste juppide kaupa olen täisistakut proovinud, sääre eest astumist teeb ka päris hästi. Õlgu saan samuti palju paremini kontrollida - kui varem tal kippus esi- ja tagaots tihtipeale kahel erineval rajal jooksma, mitte päris otse, siis nüüd saan vähese vaevaga õlad lihtsalt taguotsa ette täpselt lükata ja hobune on ilusti sirge nii rajal kui ka nt rajast seespool sirgliini sõites. Vasakule volti tehes ikka lükkab vist tagumiku veel sisse veidi, kaarsõitudel on natuke raskem seda hinnata, aga tegeleme ka sellega. Keerulistel päevadel on ta veidi oversensitive ja hakkab ette kujutama, et ma mingeid raskeid asju küsin, ajades ennast veidi ärevaks sellega; headel päevadel aga lihtsalt istu sadulas ja naudi, hobune teeb kõik nii mõnusaks ja toredaks. Ta on ikka väga vahva. Ideaalis tahaks temaga minna küll millalgi mingit lihtsat skeemikest sõitma, aga veidi vajab veel treenimist. Kuidas treenida hobust ka vähe pingelisemas olukorras (nt uus koht) täisistakus lõdvestunuks jääma, kui... tegelikult ei taha 4-aastasega eriti palju täisistakut üldse teha? :D Järjekordne challenge.

6 comments:

Anonymous said...

Kas Taanis on võimalik pindede-kaitsmetega võistelda? See on küll normaalne lahendus :) Mulle meeldiks see Eestis ka.

Aitäh hea postituse eest:) Mõnus lugemine laupäevahommikuse kohvi kõrvale. Aitäh!

Ingrid said...

Kuni teatud klassideni on lubatud jah, kõrgemates mitte.

Liis said...

Kas sa maastikul käid palju? See on minul vähemalt närvilised hobused rahulikumaks muutnud. Trenn-maastik võik maastik-trenn. Paar korda nädalas vaid maastikul traavitamine.

Ingrid said...

Pean tunnistama, et liiiiga vähe käin. Aga nii palju kui ma Herziga olen vahel mingeid väikseid tiire teinud, siis on ta seal veel suurem närvipundar olnud, otsib sõpru taga. Kellegagi koos oleks parem muidugi, aga selliseid ühiseid käike on meil kahjuks üsna keeruline ajastada.

A said...

Kusjuures minul on kogemus ühe hobusega, kes kartiski avatud aladel olemist. (Šotimaal olles) Oma kodukoplis oli ka pidevalt valveseisakus ja püsis tihedalt teise hobuse külje all. Kui boksi sai siis vajus üsna kiiresti puhkama. Pikemalt õues olles viskas boksi ukse kinni klõpsatades kohe pikali ja magas sama kiirelt. Koduplatsil oli ta veel enam-vähem, aga maastikul käimine oli korralik katsumus. Ainult ninapidi teise hobuse küljes kinni ja ühel hetkel tuli lihtsalt blokk ette ja sealt edasi ei läinudki.
Käisin temaga ka ühe korra võistlemas. Klubisisesed õuevõistlused olid. Kergema skeemi elasime kuidagi üle, aga raskemas skeemis oli diagonaalil galopipikendus. Tulemuseks tassis ta mu üle aia ja pani otse joones ühte lahti unustatud treilerisse sisse. (klubis teati seda hobust ja kõik kes meid tulemas nägid, panid treikud ja autod kinni aga viimane saabuja ei teadnud, et me ka kohal olime ja nii see treiku lahti jäi). Ei olnud mul jaksu teda tagasi tirida ja nii me sinna treikusse sukeldusime. Ronisin alla ja lükkasin ta treikust välja, ronisin selga tagasi ja mul lubati isegi skeem lõpuni sõita, et hobusele ei jääks muljet, et võibki ratsaniku niimoodi ära tassida.
Üks kummaline tegelane oli see hobune. Laadimine oli vähemalt alati väga lihtne :D

Ingrid said...

Haha, mõned on ikka kummalised tegelased. :)
Kusjuures Herzi boksisolekut küll ei salli ka mitte üldse - vahepeal elas ta aasta aega tallis ning muidugi harjus mõnevõrra, aga kui sõber kõrvalt boksist välja võeti, siis oli paanika kohe lahti. Nüüd on uuesti vabapidamisel koos sõpradega ja see on ainuke koht, kus ta ennast hästi tunneb.
AGA - reisimist talub temagi hämmastavalt hästi. Teda pole alati kerge laadida olnud, aga nüüdseks juba teab vist, et pääsu pole ja nõustub enam-vähem ilma vaidlusteta sisse minema. Viimati võistlusele minnes aga olin vääääga murelik, sest ta ei olnud ilma sõbrata kunagi reisinud ja olin kindel, et muutub täielikuks närvipuntraks, aga ei - nii kaua kuni autos olla sai, oli kõik hästi. Plats ei meeldi, maneež ei meeldi, boks ei meeldi, aga auto on ok. :D