Albatross ja teised hobutegelased

Kahtlemata kõige parem asi Eestis olemise juures on see, et iga kell, kui tuju tuleb, saab oma hobusele külla minna! Olgu, mitte päris iga kell, sest Albatrossi praegune tall on minu kodust 50 km eemal, aga sellegipoolest. Kuigi mul pole hetkekski kahtlust olnud, et K minu äraoleku ajal teda sama hästi hoidis kui oma hobuseid, siis ikka tekib natuke kehva hobuseomaniku tunne, kui... hobune on kuskil, aga mind ennast kunagi mitte.

Jõudsin meile juba esimese nädala jooksul paar "treeningeesmärki" püstitada:

1) õppida valmispanekuboksis nööride vahel rahulikult seisma. Kuna tuleb välja, et sepavisiitide ajaks ei saa Albatrossi hästi sinna kinni siduda (kunagi alguses oli ta mingit nalja seal teinud ja tundus ohutum teda lihtsalt ise nööri otsas hoida), siis seda saame kindlasti harjutada, et nii sepal kui tallipidajal lihtsam oleks, kui ma ise sepapäeval kohal ei saa olla. Usun, et kui ta seal boksis tihemini käib kui kord kahe kuu jooksul sepa jaoks, siis tunneb ennast vast turvalisemalt, ja kinniseotult on ta tegelikult noorest peale harjunud olema. Need üksikud korrad, mil ma olen temaga tegelemas käinud, siis puhastamise ajal on Albs küll rahulik igatepidi olnud. Kinni ma ei ole teda küll sidunud - see aga rohkem sellepärast, et esialgu seal nööre polnudki ning kõik teised olid harjunud ja õpetanud oma hobused ka lahtiselt paigal seisma ning mõtlesin, et ega Albatross ei saa ju kehvem olla :D, ja ei läinud kergemat teed.

2) võtta temaga ette väikseid jalutuskäike tallist kaugemale. Kui suvel korra natuke eemale jalutasin, siis ta oli küll väga tsill ja enesekindel, aga kuna siiski nii vähe viimase aasta jooksul tegeletud, siis ma pole päris kindel, kui hästi ta mind kuulama on nõus, kui miski ärevam olukord tekkima peaks. Aga eks vähehaaval edasi minnes saame seda katsetada. Üldiselt on see vaba hingena elamine teda võib-olla nii palju mõjutanud, et... ta päris täpselt enam ei mäleta, mis ja kui palju talle lubatud on, aga seda, et ta märguandeid ignoreeriks või kuidagi vähem kuulaks inimest - seda pole ma küll absoluutselt täheldanud. Lihtsalt peab talle korra meelde tuletama, et mkm, nii me ju ei tee, ja kohe on asi korras jälle. Minu õpetatud märguannetest (niisama tegeledes kui ka näiteks maatöö trennide juures) pole ta mitte ühtegi unustanud, nii et... hobuse mälust ei kustu tõesti mitte miski. :) Nii et peab väga tähelepanelik olema selle suhtes, milliseid mälestusi me neile tekitame!

Sellel suvel Albatrossi kael millegipärast sügeles ja kuna sobivad puud olid ka kohe koplis olemas :D, siis suve lõpuks oli pool lakka läinud. Otsustasin, et nüüd enam putukad ka väga häirivad ei ole, ja võtsin selle laka üleni lühikeseks. Väga ilus tsiviliseeritud poiss tuli sealt alt välja. :)

See osa lakast, mida ta ise mahahõõrumisega disainis, on miskipärast otstest päris heledaks ära pleekinud. Ju siis on selle aasta mood. :)

Siis ma olen vaikselt hakanud veel kaaluma teda ilma raudadeta jätmist. Kes see oskab mulle öelda, kas tal on tegelikult parem tänu rautusele või ei ole sel tema jaoks mingit vahet? Ideaalis muidugi vajaks Albatross veidi tihedamat ümberrautust kui teised hobused, see aga tähendaks iga kord eraldi sepa organiseerimist ainult tema jaoks, mis oleks omakorda tüütu ja keeruline. Siiani on õnnestunud enam-vähem nii, et sepp käib teatud aja tagant ja teeb siis suurema osa hobuseid tallis korraga (väljaarvatud mõnel erandjuhul, kui üksikud rauad kaotatud vms). Tema kapjade varbaosa peaks ideaalis olema alati lühike, et breakover oleks kerge ja ei koormaks kabjaliigest, aga kui piisavalt sageli ei rauta ümber, siis see varvas muidugi kasvab ja raudadega ise ära ka ei kulu. Teisest küljest jälle raud hoiab tema päkka kõrgemana, ilma raudadeta kulutas ta alati selle väga madalaks. Võib-olla nüüd kui treeningus ei käi ja ainult murukoplis elab, siis ei kulutaks? Kuna ma nüüd ise siin olen, siis saaksin jälgida ilusti seda kulumist ja vajadusel sepa käikude vahel pisut raspliga kaasa aidata; kui raud all, siis pole mul endal seal midagi võimalik teha ega muuta. Samas peale sepa käiku on kabjad väga ilusad olnud ja näevad välja sellised nagu minu arvates talle hea on - seega sepp tundub head tööd tegevat.
Ühesõnaga olen väga kahevahel selle teemaga, eks tuleb mõelda veel selle peale.

Ühegi hobuse selga pole siiani jõudnud, veidi imelik hakkab juba. :D Aga järgnevad paar nädalat tuletan Napsikuga ratsutamist meelde, kuni S puhkusel on, ja siis vaatab, mis edasi saab ning kelle jaoks ja kui palju mul aega on... tavaliselt neid hobuseid ilmub ka ise kuskilt juurde. :)