Sunday, September 4, 2016

My amazing boys

Nonii, nüüdseks on suvi ja minu seekordne Taani-aasta jällegi peaaegu selja taha jäänud - läinud nädalavahetusel aga käisime viimast korda võistlemas ja sellest on küll üht-teist kirja panna.

Esiteks oli kaasas juba kõigile blogilugejatele teada-tuntud Holey, kellega me nüüd teist korda skeemi sõitma läksime. Holey oli käitumiselt muidu üpris tsill, aga kahjuks kas minu viimase hetke sadula kohendamise või millegi muu tõttu tekkis tal soojenduse alguses päris korralik girth cramp - üldiselt ta mingi ülimalt tundlik selle koha pealt ei ole, aga vähemalt üks kord on meil varem ka trennis täpselt sama lugu olnud. Tavaolukorras ma ehk tuleks alla ja jalutaks veidi kauem ning laseks seejärel kergelt kordel liikuda, aga kuna ma soojenduseks väga palju aega ei olnud arvestanud, siis tuli veidi kiirem lahenduskäik leida ja lihtsalt edasi sõita. Tõmbas küll omal kõhu pingesse ja selja veidi küüru, aga sõitsin teda lihtsalt vaba ratsmega edasi, mille peale ta galopis mõnede ringide jooksul natuke ikka õhku hüppas, aga õnneks ta mingi tõsine pukitaja pole, nii et julgesin tal neid pingeid seal vabalt välja elada ja mõne aja pärast oligi tal enesetunne jälle hea ja korras - küll aga ei õnnestunud mul seetõttu teda skeemiks piisavalt hästi ette valmistada ja sääre ette saada. Ta viimasel ajal miskipärast naaatuke kipub aeglane sääre peale olema ja muidugi selline suuuuur pingelangus peale taolist olukorda ei muuda hobust reaktiivsemaks, vaid... pigem vastupidi. Teisest küljest tahtsin skeemi minna sõitma siiski rahuliku ja lõdvestunud hobusega, mitte teda uuesti liiga ärevaks ajada, nii et ei olnud ka väga nõudlik.

Küll aga ei olnud see ilmselt kõrvalt väga välja paista, et ma teda pisut liiga palju ise keset skeemi edasi aitama pidin, sest mu väike 4-aastane staar teenis skeemi eest 74%! Võib-olla oli ka natuke ülehinnatud ;), aga ega ma nüüd ei kurda ka, sest minu arust on Holey iga punkti väärt! Alles ta oli mu väike beebihobune, nüüd aga läheb ja nagu muuseas võtab esimese koha 18 võistleja seas :) Niiniinii uhke olen tema üle!

Kui hobu näeb nii vahva välja hoolimata sellest, et ratsanik sisemise ratsme otsas istub, siis peab ikka hea hobune olema küll! :D
Teiseks võistlushobuseks oli härra metsik isiklikult! Mina olen küll järjepidevalt keeldunud mõttest selle täkuga kuhugi võistlema minna, sest raskematel päevadel on mul koduski raskusi tema hormoonide kontrolli all hoidmisega, aga kuidagi poolsunniviisiliselt sai mu nimi ikkagi sinna kirja pandud, nii et siis ei jäänud muud üle, kui oma parim anda.

Valmistusime igatahes korralikult - see seisnes selles, et Herluf kolis juba paar päeva varem võistluspaika, nii et sain temaga seal paar trenni teha. Ei teagi, kas sellest oli lõppkokkuvõttes kasu või mitte, sest... ega ta suurt midagi ju ei karda, küll aga jõudis nende paari päeva jooksul väga hästi selgeks saada, kus on tall, ja kuhupoole kõik teised hobused varem või hiljem kaovad - ning see teadmine küll temaga ratsutamist kuidagipidi lihtsamaks ei teinud.

Viimane trenn enne võistlust oli ikka päris katastroofiline ja mul oli täielik loobumise tuju. Tol päeval olime platsil täiesti üksi, ning saa nüüd täku mõttemaailmast aru - mõnikord on ta kõige rahulikum ja keskendunum just üksi olles, sest ei pea ennast demonstreerima kellelegi; teinekord aga tekib üksiolemine sellist ärevust, et no mitte midagi ei saa tehtud enam. Seekord oli tegemist selle teise variandiga ning koostöö ei sujunud üldse mitte. Kõigepealt taidlesime iga kord väravanurgast möödudes selle üle, kas ikka liikuda edasi, või seisma jääda ja väravast välja tagurdada/joosta; ning isegi kui mul lõpuks oma tahtmine läbi suruda õnnestus, siis mingist keskendumisest või lõdvestamisest ei olnud muidugi endiselt juttugi. Tema lihtsalt jõuga vaatab ja triivib sinnapoole kuhu soovib ja mina nõutult ei oska seal seljas kuidagi probleemi parandada. :( Korra proovisin skeemi läbi sõita ning kui traavi ja galopi osa oli veel enam-vähem, siis sammu või peatust küsides kasutas ta kohe olukorda ära stiilis "aa, kui me enam suure hooga edasi ei lähe, siis ma arvan, et lähen nüüd hoopis vastupidises suunas!" Kas siis tagurpidi või kahel jalal ennast ümber pöörates (seda suure kisamise saatel muidugi) näiteks. Oeh, väga-väga keeruline oli.

Nii et võistluspäevaks ja soorituse ajaks olid mu närvirakud juba täiesti läbipõlenud, lisaks keerulisele hobusele oli tegemist ka minu elu esimese M-klassi sõiduga, mis kindlasti enesetunnet lihtsamaks ei teinud. Õnneks vähemalt harjutused on meil kõik kodus suht stabiilsed ja kindlad olnud, nii et suurem küsimus oli ikkagi selles, kui üksmeelselt me seal võistlusplatsil omavahel suheldud saame. :)

Kuna ma päris kohe ikkagi selga ei eelistanud istuda, siis ainuke koht, kus teda korraks kordele lasta, oli maneež. See ei olnud väga hea mõte. :D Herluf oli maneežis ja kõik teised maailma hobused olid väljas, nii et tüüp oli ikka väga frustreeritud ja kordel eriliselt närviline, kisendav ja kontrollimatu. Ma olin ka frustreeritud ja teatasin, et ma lähen lihtsalt selga ja õue soojendama ja kui kukun alla, siis kukun. :D Nii ma tegingi - ainult et viimane osa (ehk alla kukkumine) ei olnudki vajalik. Niipea kui the King of the World õue jõudis, oli tal oma hobustest ja territooriumist piisavalt hea ülevaade, et rahuneda ja otsustada, et nii võib täitsa isegi trenni natuke teha. Üllatavalt koostööaldis oli soojenduse ajal, nii et mul jäi 10 minutit aegagi üle, millega midagi pihta hakata polnud (sest niiiii rahulik ta ikka polnud, et pika ratsmega jalutamine variant oleks) - õnneks lubati mul veidi varem alustada ja sõitsin oma skeemi läbi, Herluf käitus üsnagi mõistlikult ja minul oli skeemi lõppedes tohtutu pingelangus ja suu vist kõrvadeni. Mõned harjutused, nagu pöörded tagaotsal, kus ma lihtsalt ei julgenud teda väga palju koondada, läksid küll aia taha, aga... nt pikendused ja kolm jalavahetust neljast olid väga asjalikud, nii et ma ei virise väga. Kui oleks uuesti võimalus sõita, siis teeks muidugi vigade paranduse. :D

Peale skeemi esimese asjana juhiti mu tähelepanu sellele, et ma unustasin kaitsmed maha võtta. Kui madalamates skeemides on siin kaitsmed lubatud, siis sellel tasemel enam mitte - aga mul küll enne startimist polnud enam meeles sellele mõelda ja P oli ka ära unustanud, et pidi mind tulema aitama - seega mu tulemus kirja ei läinud. Ma olin siiski nii rahulolev Herlufi käitumisega, et esialgu ei lasknud sellest ennast häirida - küll aga olin veidi kurvem kui tuli välja, et korraldajad olid ka mu hinnetelehe ära kaotanud, nii et lõppkokkuvõttes ei olnud mul mingit tulemust kuskil kirjas...
Nojah, veidi olin enda hajameelsuses pettunud seetõttu, aga... tore kohtunik, kellega pärast rääkisime, mäletas mu skeemi küll (sest M sõitjaid oli ainultt 3 tk) ja ta oli lahkelt nõus kommentaare jagama, nii et sain vähemalt mingit tagasisidet seeläbi. :)

Hiljem aga tuli koolisõidumäärustikust välja, et kui kohtunik sulle just enne alustamist või keset skeemi märkust ei tee (mida ei tehtud), siis ei ole kaitsmete kandmise eest ette nähtud diskvalifitseerimist, vaid hoopis 2 miinuspunkti - sama nagu vea eest skeemis vms. Nii et järgmise päeva hommikul me saime palju vabandusi korraldajatelt ja Herlufiga teenisime ka oma järelejäänud 66%-ga esikoha. Hinnetelehte ei leitudki kunagi üles, aga... vähemalt on mul rosett olemas ja andmebaasis ka tõestus selle kohta, et ma ikkagi ükskord kunagi sain selle M-klassi sõidetud sellisel ägedal tüübil! :)

Nüüd läks Herluf järjekordse (aga nüüd vist viimase) professionaali kätte, kes teeb veel ühe katse temaga PSG tasemele võistlema jõuda. Senini on ratsutaja temaga ülisuperrahul, ja no mina ka ei näe mitte mingit põhjust, miks see hobune ei peaks sellel tasemel (ja kõrgemal) olema võimeline võistlema, aga kõikide eelnevate juurest on ta siiski varem või hiljem tagasi tulnud, sest käitumine võõrates kohtades on liiga täkulik ning temalt karmimalt midagi nõudes hakkab hobune protesteerima. Väga loodan, et seekordse ratsutajaga neil koostöö sujub!

Kahjuks pilte väga ei ole, aga... selline udukogu leidus Herlufist. :)

No comments: