Wednesday, February 7, 2018

Veebruar

Kui aasta tervise koha pealt pisut hädiselt algas, siis edasi on küll kõik positiivses suunas läinud ja aeg üsna sisukalt möödunud. Lubadusest rohkem pilte teha olen ka kinni pidanud, sellele on suuresti kaasa aidanud uus telefon, mis reaalselt midagi jäädvustada ka suudab. :) Ise olen väga rõõmus selle üle, et regulaarselt mingeid väikseid fotomeenutusi hobustest juurde tiksub, mida kunagi sirvida. Siin viimastest aastatest on mul ikka ääretult vähe pilte hobustest, kellega tegelenud olen, ja isegi enda omadest eriti mitte. Seega võib loota, et ka postitused tulevad mõnevõrra värvilisemad.

Kizzy on olnud igavesti tore tüdruk tegeleda. Kui ma esialgu olin natuke nõutu selles osas, et ta oli igati sõnakuulelik, aga ilmutas ise vähe entusiasmi millegi suhtes, siis praeguseks naudib ta silmnähtavalt minuga suhtlemist väga-väga palju rohkem. See on kuidagi aegamööda ja märkamatult tulnud, aga kui ma praegu kirjutades näiteks aasta algusele tagasi mõtlen ja võrdlen, siis see muutus on ikka päris vahva. :) Õhtuti pimedas tuleb ta kutsudes alati oma küüni alt või aiast väravasse vastu; kui vahel päevasel ajal talli jõuan, siis natuke kaalub rohkem asja, sest tühja talli tulekust (kui teised hobused õues) ta endiselt väga vaimustunud ei ole, kuigi ka sellega tuleb juba paremini toime kui varem. Naljakas jällegi, et hobused on ikka väga osavad seoseid looma; ma olen täiesti veendunud, et ta saab juba õues olles aru, kas tall on tühi või mitte - seda kas valguse/aja järgi või lihtsalt selle järgi, et hobuseid pole kõrvalkoplitest veel tuppa veetud?

Nende piltide autoriks Kersti, kes meid lumetormiga pildistamas viitsis käia ;)


Albatrossi kõrvalt olen ma alati mõelnud, et niiiii tore oleks omada hobust, kes ei lähe puhtalt söögi vaatamisest paksuks, eriti kui tahta vähemalt koplis heina vabalt ees hoida. Noh, nüüd on mul K, kes on ratsahobuse kohta üsna ideaalses konditsioonis (lihast mitte kuigi palju muidugi veel), ja ma olen natuke nagu.... kas see on normaalne, et hobune, kellel on 24/7 ligipääs heinale, ei lähe paksuks? No ei saa ju rahul olla kunagi - kui probleeme ei ole, siis peab neid ise juurde otsima? :) Tegelikult peaks tal söötmine küll igati tasakaalustatud olema, hambad kontrollitud ja lihtsalt igaks juhuks tehtud rutiinse vereanalüüsi põhjal oli ka kõik suurepärases korras, nii et üritan lihtsalt rõõmus olla selle üle, et hobune kenasti oma konditsiooni hoiab ja juurdetulevad kalorid kerge trenni käigus täpselt kulutatud saavad. Igaks juhuks käin aeg-ajalt mõõdulindiga siiski üle, et märkamatult saledamaks ei jääks. ;)



Nüüdseks harrastame regulaarselt ca 4x nädalas mingit trennimoodi asja ka, kusjuures olen üritanud seda teha väga läbimõeldult ja nii palju vaheldust pakkuda, kui vähegi suudan. Kuna maneežipinnast praegusel ajal kasta ei julge, siis pole ta minu ratsutamiste ajaks kahjuks väga kiita (hommikul võib hooldada, aga peale kolme lastetrenni + veel üksikuid sõitjaid on mitmed kohad liialt sügavaks vajunud), mistõttu lume olemasolul olen nüüd igal võimalusel valgel ajal talli jõudes õues käinud. Esialgu käekõrval, siis üle tee karjamaal sõitmas ja nüüd julgesime ära teha ka esimese ratsamaastiku üksinda. Käekõrval on temaga supermõnus jalutamas käia; kui ma seljas olen, siis on küll pisut ebakindlam, aga sellegipoolest siiani väga turvaliselt ja mõistlikult käitunud, nii et usun, et ta võiks päris tore maastikuhobune ka olla. Mina ise olen ju maailma kõige kehvem maastikulkäija (ikka alati olen pidanud ennast tugevalt tagant torkima, et viitsiks hobustega platsilt eemale minna), aga ma samas 100% usun selle kasulikusesse ja vajalikusesse nii hobuse mentaalse kui ka füüsilise tervise  jaoks, eesmärgiga erinevatel pinnastel ja mitte ainult väikestel pööratel liikuda. Selle aasta jooksul olen igatahes ennast tublisti kätte võtnud ja valgel ajal üsna vähe kordi maneeži jõudnud. Õhtuti kahjuks valik puudub, aga eks siis on aeg ratsastust lihvida, kavalette sõita jms. Klikkeriga teeme vahel maatööd, seda ta naudib endiselt kõige rohkem. Topeltkorde/ohjamine on veel proovimata, aga plaanis küll.

Albatross on endiselt rõõmus ja vahva, pole mingeid uudiseid tema kohta lisada. :) Tegeleme viimasel ajal peamiselt ainult lahtiselt platsil, sest kui ma mingeid konkreetseid maatöö harjutusi nööri otsas katsetan, siis... ta teeb neid, aga mulle natuke tundub, et need sammus minu küsitud suunal ja asendis loivamised on talle rohkem tüütud kui midagi muud; kui ma teda aga lahtiselt pisut mängima utsitan, siis ta läheb NIII energiliseks ja entusiastlikuks, et see lihtsalt tundub väga palju kvaliteetsem ajaveetmise viis. Eriti arvestades, et külaskäigud tema juurde on oluliselt piiratumad kui 5 minuti kaugusel elava K juurde.



Praegu on kaks nädalat põnevat koolitusteaega, aga peale seda on mul plaan lõpuks ometi taas töösse võtta väike punane täkk, kes vahepealsetel kuudel oma lõualuumurrust paranenud on - ta oli vaieldamatult minu eelmise aasta lemmikratsu ja ma ei suuda ära oodata, et uuesti talle selga ronida saaks! Ta vist ka ei suuda - kõht on ümmarguseks kasvanud ja energia pulbitseb absoluutselt igalt poolt üle ääre ning ootab rakendust.
Samuti Kersti pilt, suvi 2017

Teine nooruk sai äsja ravirautuse ja ootame selle tulemust; mõni ootab maneeži puudumise tõttu paremat pinnast; mõni ootab kastreerimist enne töösse võtmist; üks tore tüdruk sai just esimesed korrad sadulas käidud; ja ülejäänud... on lihtsalt tublid trennilised ja pusime vaikselt edasi. Life ok! :)


No comments: