Aasta 2018

Nonii. Aasta alguses soovisin katsuda veidi regulaarsemalt kirjutama hakata, selle asemel lõpetasin blogimise esimest korda 10 aasta jooksul täielikult. Blogiplaanid täituvad ilmselgelt sama edukalt nagu hobuseplaanidel enamasti kombeks.

Aeg on see, millest ma endiselt väga puudust tunnen, ja eriti nüüd aasta lõpus andis tunda, et ma olen ikka liiga palju kohustusi omale krabanud. Eks ma natuke kartsin, et nii läheb, aga mis seal enam tagantjärgi kahetseda. Kevadeni pean pingutama, siis jääb mõni hobune vähemaks, tekib loodetavasti aega juurde, ja mõtlen natuke paremini läbi, mille peale seda edasi mõistlik kulutada on.

Oma hobuste kohta nii palju, et Kizz minu juurde pikemalt ei jäänud, kui suveni. Üsna ettearvamatult avaldus tal kevadel väga tugev tolmuallergia - probleem, millega varsti vist praktiliselt iga Eesti hobuseomanik võitlema on pidanud - ja ma olin üsna veendunud, et need tingimused, mida ma oleks talle järgmiseks talveks siin pakkuda saanud, poleks tema jaoks piisavad olnud. Seega kolis ta enne sügist uue omaniku juurde, kes temaga palju maatööd ja niisama koos tsillimist harrastab, mõned korrad nädalas ratsutab ja siiani tundub nende võimalikult tolmuvaba pidamine talle istuvat ja hingamis- ega köhaprobleeme pole see aasta veel tuvastatud! Selline asjade käik ei olnud mul muidugi plaanis ega teinud tol hetkel ka kuigi rõõmsaks, aga tagantjärgi on mul süda tegelikult väga rahul, kui tean, et hobusel on parem, kui minu juures oleks olnud.

Albatrossi elu veereb täpselt sama rada nagu viimased aastad ikka. Sügisel suutis ta golfimuruga koplis kuni lume tulekuni paastudes.... ei, mitte alla võtta, vaid ikka juurde! Ma isegi mitte ei jaksa oma pead vaevata sellega, kuidas see võimalik on, eriti nii suuuuuure hobuse juures, kes võiks ju nagu mingit adekvaatset söödakogust vajada selleks, et paisuda, aga noh... on mis on. Suve jooksul oli tal kaks halba perioodi seoses lonkamisega, mis mind murelikuks tegid, aga teisel korral tuvastasime lõpuks hoopis kabjamädaniku (ta on selline vahva sell, et kabjatangile reageerib alles siis kui mädanik 2 nädalat praadinud ja lõpuks plahvatuse äärele kasvanud), mis natuke südant rahustas - ehk siis liigesevalu oli ainult korra tugevam, ja seda kõige pikema kuiva perioodi jooksul, nagu tavaliselt - siis, kui karjamaa kõva ja putukate eest põgenemist palju. Muidu on ta ümmargune ja rõõmus sell, nagu ikka.



Ja juunis liitus meiega ju väike Springfield. :) Teda kasvatame hetkel K-ga kahepeale ning eks siis ajapikku selgub, mis tulevik edasi toob. Hetkel kasvab väike karvik rohkem laiusesse kui kõrgusesse (nagu minu hobustel ikka kombeks), aga on oma nelja valge soki ja laitmatu käitumisega igati vahva tegelane. Detsembri alguses tõime emme Jassu mulle Kurtnasse saduldada ja sõita, ning Sprinku ja tema samaealine kamraad õpivad nüüd iseseisvust ja trikke eluks, kuidas vanemate ponide väiksele kiusule vastu hakata (või põgeneda!).

Emme JJ trennihobusena

Albatrossi ja Sprinkuga, ehk kolm karvikut

Nii, ja nüüd sellest ka, et aasta lõpust on mul paar mustandit (virtuaal)sahtlisse valmis kirjutatud, mis avaldamist ootavad (aga enne ei julgenud, kui mul vähemalt paar korda midagi kirja oli mahti olnud panna) - need on puhtalt trennilood ja kirja pandud peamiselt tänu väiksele Puravikule, kes pole küll minu hobune, aga keda ma ka mitte kuidagi seda aastat kokku võttes mainimata ei saa jätta. Tollal 3-aastase täkuhakatisega hakkasin tegelema  tegelikult nüüd juba 2 aastat tagasi, ca 4-5 kuud oli küll vahepeal ratsutamisepausi tema lõualuutrauma tõttu, aga julgelt poolteist aastat oleme kokku trenni ka teinud.

Kui mul peaks olema ÜKS SOOV hobuseinimestele uueks aastaks või pigem üleüldse elus, siis see oleks, et igaüks neist leiaks kunagi omale sellise hobuse sõita, nagu tema minu jaoks senini olnud on.

Ma saan hästi aru selle olukorra väärtusest, kus inimene on pikka aega suurt vaeva ja tööd teinud, ning lõpuks läbi raskuste saavutanud oma hobusega seda, mis kunagi võimatu tundus - ka mul on selliseid hobuseid olnud ja super, kui töö ennast lõpuks ära tasub. Usun, et meist paljud on seda kogenud ja sellest palju õppinud.

Mida ma ei olnud siiani kogenud (vähemalt mitte nii pika aja jooksul järjest treenides), on aga hobune, kellega koostöö sujub justkui iseenesest, kes õpib asju lennult, kellega absoluutselt iga trenn on positiivne kogemus ja sellist tunnet, et me millegagi hakkama ei saa, lihtsalt kunagi ei tekigi. Et mitte liiga utoopilisena paista, siis loomulikult tulevad osad harjutused välja kergemini, osa raskemalt, ideaalsusest on asi kaugel (seda peamiselt tänu minu puudustele) ja asju, mille kallal töötada alati rohkem, kui jõuaks - aga leida seda ülimat sisemist positiivsust ja rahulolu, millega ma absoluutselt iga viimast kui treeningut temaga alustan ja lõpetan, ongi vist see, mille nimel ma kõik need aastad hobustega tegelenud olen, ja peab tunnistama, it's pretty amazing. :)

Ta on mulle ka, rohkem vist kui ükski teine hobune, õpetanud, et millal iganes treeningul midagi valesti läheb, ei ole mul mitte kedagi peale enda süüdistada.  Puravik võib vahel olla vähe hajevil või kärsitu, kui hormoonid võimust võtavad, aga sellist asja nagu vale vastus ta ei tunne, ja kui mina õigesti küsida suudan, siis tema teeb. Nii ongi. Praeguses faasis, kohe-kohe viieaastasest edasi kuueseks saades on muidugi treeningülesanded oluliselt raskemad kui kunagi varem - ning minu kogemus selliste hobuste edasi arendamisel praktiliselt olematu (95% mu hobustest on ju 3-4 aastased). Eks ma tean küll, et tegelikult vääriks ta oma selga praegusel hetkel kedagi paremat, osavamat ja ilusamat, aga samas olen ülimalt õnnelik, et mul on võimalus sellise hobusega neid piire katsetada ja iga natukese aja tagant ka mõni ületada. Mu pisike superstaar!

P.S. Pildid on enamus FB-ist, sest ma sorteerimisega tegelda ei viitsi, ja viisakamad on loomulikult kõik K tehtud nagu ikka!