Myroniga sõitsin kiirelt eile ilma sadulata ja oli väga hea. Kuna ma viimasel ajal nii harva ilma sadulata või isegi lihtsalt ilma jalusteta sõitnud olen, siis oli alguses kurvides küll maha libisemise tunne - seetõttu ilmselt võtsin vähe ettevaatlikumalt, aga kokkuvõttes mõjus see ainult hästi ning My jooksis isegi galoppi supermõnusas tasakaalus, kiirustamata ja esiotsale vajumata. Ma loodan väga, et see oli tänu veidi teistmoodi sõitmisele, mitte tänu sadula puudumisele, sest noh... sadulamured - teate isegi. No words needed. Ei ole seda hetkel vaja.

Võib-olla ma olen teda lihtsalt viimasel ajal hakanud liialt "üle" sõitma? Ma tahaks saada Myronit muidugi tagant aktiivsemaks (sama lugu hüppetrennides), aga tundub, et mingist piirist alates läheb samm lihtsalt pikemaks ja lamedamaks, aga mitte suunaga üles - ja siis pole sest ju enam kasu. Järgmine kord igatahes proovin, kas saan sadulaga sama tasakaalutunde kätte.

Hüpanud olen nüüd mõned korrad üksinda. Osaliselt seetõttu, et pole õhtustel trenniaegadel õnnestunud talli jõuda, ja teisest küljest ei ole ta hüppetrennide jooksul väga suuri edusamme näidanud; ma pole vist ainuke, kellel mõtted ja ideed, mida proovida, natuke otsa kipuvad saama. Ja noh, kohati ta hüppab üksinda isegi asjalikumalt: ilmselt seetõttu, et soojendust teen vägaväga lühidalt, ning hüppan ka täpselt parasjagu siis ja nii palju, kui talle sobivat tundub. Viimati näiteks panin lühemate vahedega süsteemi ja väikse penerolli (sest hobuste normaalsetes vahedes peab pisike ennast lõhki pingutama) ja hüppas igati tublisti. Seega, kui ma vahel näen, et talle tegelikult ei käi see füüsiliselt üle jõu, siis ikka jätkub motivatsiooni edasi proovida ja endiselt loodan üks hetk natuke paremini pihta saada sellele, miks vahel nii hästi läheb ja teine päev jälle üldse ei sobi see hüplemine talle. :)

Albatrossi lasin üks päev maneeži ja ta lennutas oma värskelt allalöödud raua minema. Peab vist kalossid välja otsima, kui ta oma trikitamisega samamoodi jätkab. Igatahes natuke hakkas äsja lõigatud kapja hellitama, seega rohkem temaga eriti midagi ei teinud. Ahjaa, treileriga oleme mänginud paar korda. Kui ma kunagi vist kirjutasin, et 10-aastasena võiks ta jalutada juba treilerisse nagu nalja, siis noh.. not going to happen. Treilerisse tegelikult tuleb küll, aga kiire välja tagurdamine on nüüd juba pikemat aega see põhiline probleem. Harjutame hetkel lihtsalt poolest saadik treileris seismist ja ootamist. Ma näen, kuidas hobusel jalad värisevad selle ajal, nii et ma loen seda endiselt hirmuks ning ei saa neid probleeme kuidagi lollitamise süüks ajada (kuigi kindlasti leidub neid, kelle arust ma lihtsalt oma hobuse sigatsemist väga erapoolikuna näha ei oska).

Uus aastakäik noorukeid tuleb ka vaikselt saduldamisele, seekord 3 ruuna ja 1 mära. Kahe nädalavahetusega on nad õppinud enam-vähem kordel jooksma, kandnud valjaid ja sedelgat, ja üldjoontes on kõik väga lihtsalt sujunud, kuna nendega sai aasta tagasi natuke eeltööd juba tehtud käekõrval. Ruunad tunduvad mõistlikud ja mingeid suuri probleeme nende puhul ei oota (eks näis, kas mu eeldused ka paika peavad), aga mära on alati teistest oluliselt temperamentsem ja tundlikum olnud. Sellegipoolest on ta siiani mu lemmik ja praegugi on väga vahva selle koha pealt, et näiteks mind paistab igati usaldavat - see on lihtsalt kogu ümbritsev maailm, mis teda erutab ja üles krutib. Ma seda selgaronimise hetke tema puhul väga ei oota :D, aga kes teab, võib-olla suudab mind üllatada ja saab koos inimese julgustava toega ilusasti hakkama.

Kuigi mul esialgu oli natuke kurb ka, et noorte märadega koostööd jätkata ei saanud, siis praeguseks tundub, et see oli ikka väga õige lahendus, kuna 3 hobuse jaoks ei oleks see poolaasta küll kuskilt aega võtta. Tublid inimesed, kes päevasel ajal 8-st 5-ni oma teist sorti tööga tegelevad ja siis iga õhtu veel talli jõuavad mitme hobusega trennitama.

See-eest proovin Myroniga korralikult ja regulaarselt trenni teha ning paremasse vormi saada - eile oli peaaegu et juba lihtsam sadulavööd pingutada, kui nädal aega tagasi. Esimene trenn mul oli veidi selline tunne, et wowow misasja selga ma nüüd sattusin (sest suurte koolisõidutaanlaste seljas on natuke teistmoodi istuda), aga see läks kiiresti mööda ja praegu toimib küll kõik samamoodi nagu eelmise aasta lõpus.

Ehk siis, traavis on suur osa ajast päris mõnus sõita. Minu arust ta reageerib päris hästi allüürisisestele muutustele (edasi-tagasi), aga loomulikult kui üritasin sama asja teha õlad sees asendis, siis My ütles: eee... mida? Nii et siit kohe üks mõte, mille kallal töötada. Muidugi meil ei ole see harjutus iseenesest veel üldse nii hästi käpas kui tahaks - mingid hetked tuleb hästi välja, mingid hetked ta nagu ei saaks aru päris täpselt, kas ma ikka seda küsin - nii et ühest küljest teeb see tempomuutuse nõudmine (noh, ideaalis muidugi sammupikkuse muutus) asja veel keerulisemaks, aga teisest küljest ei ole sellest õlad sees liikumisest ju mitte mingit kasu, kui ma sealt midagi muud küsida ei saa. Harjutuse point on see, et ta sisemise tagajalaga aktiivsemalt enda alla astuks, aga kui see sisemine tagajalg minu säärele tuimaks muutub ja EI ole nõus aktiivsemalt edasi astuma, siis jääb harjutusest järgi lihtsalt... hobuse kõver liikumine.

See, et ta ükskord saab aru, kui ma säärt küljele liikumiseks kasutan, ja teinekord jälle ei saa ning pakub ainult kiiremat edasiliikumist ning hoopis säärele veidi vastu trügimist - nüüd ma hakkan mõtlema, et see ei ole üldse Myroni probleem, sest mul on teisigi selliseid hobused olnud. Seega jälle peab ratsaniku poole kurja pilguga vaatama. Ma pean kuidagi paremini ennast arusaadavamaks tegema - kas ma tahan edasi liikumist või küljele liikumist. Kunagi tundus loogiline, et kui mõlemad sääred vastas - siis edasi; kui üks säär vastas - siis küljele. Aga praktiliselt kõik treenerid, kelle trennides ma käinud olen, rõhutavad rohkem sisemise sääre kasutamisele, nii et see üks säär vs mõlemad sääred loogika ei toimi. Mõlemad sääred töötavad ühepalju ainult siis, kui hobune sirgjoonel liigub; niipea, kui ta painde võtab, muutub sisemine säär (enamasti) olulisemaks.

Olgu, sääred ei ole ainsad juhtimisvahendid. On näiteks tasakaal - mis minu teoorias on õige veidi sissepoole nihutatud, kui ma tahan, et hobune nt oma voldil jätkaks, ning õige veidi väljapoole nihutatud, kui ma tahan et ta peaaegu sirgeks ennast lükkaks ja väljapoole sääre eest ära astuks. AGA siis on need hetked, kus ta mul nt nurgas sisse vajub - ma tahan, et ta säilitaks oma painde sissepoole, aga samas liigutaks õlgu ja tagumikku väljapoole. Ma üldse ei imesta, et neil ajud selliste asjade peale krussi lähevad. Ma ei saa isegi täpselt aru, mida ja kuidas ma täpselt küsima pean, ja minu aju on proportsionaalselt oluliselt suurem kui hobuse oma. :D Ma saan aru, et ma ei jõudnud siin selle aruteluga eriti kuhugi välja, aga... enda jaoks pean igatahes selle asja natuke selgeks tegema, enne kui hobuselt õigeid vastuseid oodata saan. Sellist asja ei saa olla, et ma täpselt samade märguannete peale ootan hobuselt üks hetk ühte, teine hetk teistmoodi reageeringut.

Peatusi harjutame praegu palju, eelkõige selle eesmärgiga, et saaks taandamisega tegelema hakata. Taandamist oleme proovinud küll varemgi, aga kui ma mingi hetk otsustasin, et peatused tahavad rohkem tööd, siis hakkas ta pidevalt igas suunas (ka tahapoole) liikumist pakkuma ja see tegi asja palju raskemaks. Seega nüüd proovin need peatused saada sellisteks, millega rahul olen ja kui see talle hästi kinnistunud on, siis uuesti taandamisega alustada. Üsna varsti, ma usun.

Galoppi tahaks endiselt väheke paremaks saada. Ilmselgelt ma seda niisama suurtel ringidel kilomeetreid kogudes ei saavuta, nii et pean seal hakkama rohkem erinevaid asju küsima ja harjutusi tegema. Küll aga tegi ta sammust paar ilusat galopitõstet mõlemale poole ning ka kontragalopp läheb talle füüsiliselt järjest lihtsamaks - ei pea enam hobust igaks juhuks üleliia palju väljapoole painutama ja sisemise säärega päris igal sammul toetama, vaid saab rohkem lasta tal lihtsalt liikuda ja ise oma tasakaal leida. Võib-olla mingi hetk leiabki?

Täna ratsutasin.. dudududum.. Albatrossiga. :) 5 minutit ja muidugi ainult sammu, aga sellegipoolest särasin peale seda vist kohe hästi kaugele.
Tegelikult olen täitsa aktiivne olnud ja Albatrossiga 6 päeva järjest "trenni" teinud! Vaesekesel jookseb vist küll juhe kokku sellise koormuse peale. Nüüd saab ta õnneks jälle ajusid puhata jupp aega. Kõigepealt lasen ta võimalusel maneežis lahti, et tüüp saaks ennast välja elada - kui ta just peab, siis pigem jooksku ja hüpelgu lahtiselt, kui korde peal, ma arvan. Esimestel päevadel läks selle peale 15 minutit, hiljem 5 minutit, siis oli valmis mulle keskenduma.

Korde peal ilusti lõdvestab ennast ja sirutab kaela, samas jääb nö ümmarguseks ja saab suulisega kontakti hoida. Okei, ma praegu kirjutasin automaatselt "suulisega", tegelikult kasutan ainult cavessoni, aga... sama hea kontakti saab sellegipoolest. Ilmselt parema. Vasakut pidi liigub ta korrektsemalt, saab nt kergelt õlga välja lükata, mille peale ta tagumise otsaga paremini enda alla astub. Paremat pidi on keerulisem, sest paine on küll olemas ja surve eest liigub ta väljapoole ka, aga taguots läheb alati õlgadele järgi või isegi kaugemale, nii et tihtipeale liiguvad tagumised jalad esimestest hoopis suuremal ringil. Seda ma ei taha.

Seisu peal saab ilusasti teda mõlemale poole painutada, kuigi paremale poole on lihtsam läbi keha painet saada. Ta on alati olnud hobune, kes paremale poole ennast meelsamini painutab, tihti isegi liiga palju. Tasakaalu tahapoole nihutamist tuleb katsetada vääääga pisikeste sammudega, sest surve eest taandamise on ta kunagi hästi ära õppinud ja seetõttu nüüd ta ei saa päris hästi aru, miks ma ei luba tal tagasi astuda. Ma usun, et ta saaks veidi rohkem selgust, kui saaksin seda teha seina ääres, ise hobuse külje peal seistes, nii et saan korraga esi- ja tagaotsa mõjutada (praegu teen seda hobuse ees seistes, ja otseselt ainult pead mõjutades), aga... enne selle proovimist on vaja mõned eelnevad asjad selgeks saada ja kinnistada.

See on mu jaoks alati olnud natuke müsteerium, kuidas saab hobust panna käe kõrval enda suunas küljendama. Hobuse kõrval töötades on lihtne kontrollida esiotsa, sest sinu kasutuses on mõlemad ratsmed, kuid keerulisem tagaotsa, sest välimise sääre asendaja justkui puudub. Seega sääre eest astumist ja õlad sees on oluliselt lihtsam teha, kui küljendamist (sama, mis proovida seljas teha küljendamist või traversit ilma välimise sääre toeta - not so easy). Proovisin Albatrossile esmalt lihtsalt seisu peal selgeks teha, et kui ma stekiga tema välimise puusa poole osutan, siis ta peaks seda minu poole liigutama. Noh, vähemalt plaan oli hea. ;) Aga ei toiminud, ta ei saanud suurt midagi aru. Liigutas küll mõned korrad, aga... see oli pigem see, et pakkus ühte ja teist ja kolmandat ning suures segaduses lõpuks kogemata liikus õiges suunas. Kui ma aga liikumise peal sama asja proovisin, siis... ma ausõna EI TEA, miks... aga ta nihutas oma tagumiku mu märguande peale sisse ja ikka märgatavalt, nii et see ei olnud enam suvaline mittetahtlik liigutus. Tõenäoliselt sellepärast, et stekiga osutamine mõjutas tagaotsa aktiivsemalt liikuma, aga eest ma tal kiiremaks minna ei lasknud ja tal polnud mujale lihtsalt selle tagumikuga liikuda? Aga who cares, ma sain oma vastuse ja olin jube õnnelik. Esialgu küll pakkus vahel välimist painet ka sekka, aga paari päeva jooksul jäi seda üha enam vähemaks. Algusetapist on mul isegi pisike video:

Nüüd viimasel päeval panin talle cavessoni külge ka ratsmed (enne oli ainult üks nöör/korde keskmises rõngas) ja proovisin samu asju teha ise natuke rohkem külje peal olles ja ratsmeid tema kaela/turja piirkonnas hoides, aga see ei olnud väga edukas. Ta küll liikus endiselt surve eest ära, aga hakkas ennast igal võimalusel väänama, üle painutama, kõverdama ja noh... nii ei ole nagu asjal eriti mõtet. Ma olen 100% kindel, et need on lihtsalt minu enda ratsutamise ajast õpetatud vead ja viisid kontakti vältimiseks, mis niimoodi nüüd välja tulevad ja asja raskeks teevad. Kui tal selliseid nö väljakujunenud harjumusi poleks, siis ei tohiks tema reaktsioon niivõrd palju sõltuda sellest, kas ma mõjutan cavessoni ühe nööriga keskelt või kahe ratsmega külgede pealt. Aga nii kui ma hakkan tema pead mõjutama nö tagantpoolt, siis tulevad talle endised harjumused meelde ja võtab need kasutusele. Võiks ju loota, et hobune unustab halvad harjumused aja jooksul ära, aga... kui ma talle täna selga istudes sain imekerge survega teha täpselt samasuguseid asju nagu 2 aastat tagasi (okei, eelmisel talvel käisin ka paar korda mõned minutid seljas), siis see on ikka vägagi selge, et tal pole midagi meelest läinud. Kui hobune oma oskusi ei unusta, siis miks ta peaks unustama halbu harjumusi? Seega pole muud võimalust, kui kõik valed asjad proovida ümber õpetada ning õigemini selgeks saada.

Tegelikult päris lahe, kui palju saab hobusega juba ainuüksi seistes ja sammudes teha. Kui lihtsalt... suuta veidi mainstream'ist kõrvale vaadata (kas siis olude sunnil või omal valikul) ja näha, et on veel palju erinevaid sihte, mille suunas hobune areneda saab. Ma muidugi ei tea, kaua mul seekordne huvi püsib, aga hetkel on olemas ja selle kallal pusida on lõbus.

Järgmine postitus juba Myronist, kelle juurde ma ka täna lõpuks jõudsin. Väga ümmarguseks on ta paisunud, kuigi tubli K õnneks ikka liigutas teda minu äraolekul (ja hoidis muidu silma peal)... aga üritan oma parima anda, et võimalikult tihti trenni teha ja paremasse vormi jälle saada.

NB! Pean omale muretsema pikad ratsmed. Ma ei saa endiselt aru, miks kõik valjastega komplektis olevad ratsmed nii lühikesed peavad olema. Albatrossi valjad on küll X-full suuruses, aga nendega kaasnevad ratsmed küll turjani ei ulatu, kui ta oma kaela tõeliselt välja ja pikaks sirutab. Ja näiteks Ziny cob-suurus valjaste ratsmed ajasid mind lausa naerma, need meenutasid pikkuselt rohkem kingapaela.

Tere Eesti ja tere talv. Ma olen nüüd 3 päeva ratsutamata olnud ja eile õhtul hakkas juba selg valutama. Hmm, vist ei ole päris normaalne. :) Üldiselt... on hetkel natuke selline motivatsioonipuudus hobustega seoses. Ainult Myroniga ratsutamist ootan ja loodan, et äkki mul nüüd mõni väike jupike juures, mis meid mõne koha pealt edasi aitaks, aga muude asjade koha pealt on veidi tühjus. See "ei oska ja ei tea ja ei saa ja võib-olla ei taha ka" tunne.

Koolis tõotab küll tulla huvitav semester, täis praktikat, aga see tähendab, et aega on oluliselt vähem kui varem. Sõita jääbki praeguste plaanide kohaselt ainult My, ja teoorias võiksin võimalikult tihti nädalavahetustel käia Kurtnas noortega ja veel noorematega tegelemas, aga eks näis kuidas selle ajaga (või ajapuudusega) saab olema. Tegelikult ma nende 4-stega ise enam sõitma ei kipu eriti, kui neil regulaarsed trennitajad nüüd endal olemas on, sest ma ei pea ennast neist kuidagipidi paremaks ratsutajaks, et üksikute trennikordadega hobustele midagi suurt juurde anda. Aga 3-sed ja 2-sed võiks käsile võtta, esimestele neist kordet, valjaid, sadulat tutvustada; ning teisi lihtsalt käekõrval kõndimisega, tallis seismisega, jalgade võtmisega ja muidu normaalse hobuse kombel käitumisega harjutada.

Ja natuke igatsen Albatrossiga tegelemist ka, nii et tema pärast võiks ka proovida Kurtnasse tihemini jõuda. Praeguseks on ta endale mingi köha ja prei külge saanud (prei tuli seekord alles mudaaja lõpus, aga ära koos mudaga ei läinud), nii et see ei ole väga vahva, aga tegeleme probleemidega ja muidu on ta ikka lõbus poiss. Olen proovinud temaga 2 päeva järjest maneežis midagi ette võtta, aga tema energiahulk ajab igalt poolt üle ääre ja siis see on vähe raskendatud. :) Eile loobusin ja lasin tal lihtsalt joosta ja pukitada, täna sain vahepeal isegi natuke midagi küsida. Kuna lund väga palju siiski sadanud pole, siis karjamaa on endiselt krobeline ja ega ta seal vist väga jooksma ei kipu, seetõttu on nii möllu täis. Ma arvan. Aga tänu energiaküllusele on vähemalt longe praegu üsna peidus.

Mis Albatrossi puutub, siis vaikselt hakkan jälle mõtlema/vaatama pisikesi talle, kus tal tulevikus mõnus elada võiks olla. Praegu on ta vististi oma eluga rahul ja selles mõttes ma ei kiirusta, aga siiski... igaveseks ta ilmselt Kurtnasse ei jää ja parem on erinevaid variante kaaluda siis, kui selleks aega on. Ehk siis jällegi - kui keegi teab mõnda toredat kodutalli, siis võib mind informeerida nt ingrid.parg@gmail.com. Kunagi sain juba mõne pakkumise (aitäh nende eest), aga praegu mõtlen, et parema meelega jätaksin ta siiski Harjumaale või kuhugi siia lähedale. Kõige olulisem on, et oleks usaldusväärsed ja hoolivad tallipidajad, kes on nõus teda natuke nagu "oma hobusena" pidama - ses mõttes et vaatama, jälgima, tähele panema ja valmis aitama, kui hobusel mõni mure on, et saaksin ta vajadusel ka pikemaks ajaks muretult sinna jätta, ilma et tunneks vajadust pidevalt ise silma peal hoida.

Et oleks lõbusam, siis panen paar (olematu kvaliteediga, sest on talv ja on pime, isegi valgustatud maneežis) pilti Canalist, tõestamaks, et ma vahel proovin ka midagi muud kui 20 meetriste ringide sõitmist. Võib-olla ei tule hästi välja, aga proovin ikka.

Õlad sees. Hobune on mu arust täitsa hea, kui välja arvata see, et tal see tagumine ots kogu aeg natuke esimesest aeglasemaks kippus jääma, eriti külgliikumistel. Aga välimise õla vabadus, mis on üheks selle harjutuse eesmärkidest, on hästi näha. Minu enda välimine varvas piilub välja sealt, kus ta tegelikult olla ei tohiks, ja sisemine jalg peaks mõnevõrra eespool olema. Õlad võiks ka vähe rohkem keeratud olla, aga vähemalt pole ülakeha hullult kõveras ja vasak käsi ei ela kuskil allasurutult oma elu, nii et see on positiivne.

Sääre eest astumine. Mulle meeldib, et hobune on nii sirge, tavaliselt alati painutan neid üle selle harjutuse ajal. Võib-olla jälle jääb taguots õige natuke maha, aga kuna mulle seal alati rõhutatakse 200x, et taguots EI TOHI kunagi juhtima minna, siis ma ilmselt ei küsinudki talt igaks juhuks rohkem. Pilt on ka nagunii veidi nurga alt tehtud, mitte päris eest, nii et ei kurda. Ratsanikku õnneks pole väga näha. :D

Miks puhkus (või "puhkus") alati nii kiiresti läbi saab, sellest ma aru ei saa... Aga igatahes viimane päev siin ja homme lendan juba jälle tagasi. Vähemalt sain ma hunniku pilte ja videosid, mida nüüd hoolega kodus analüüsida. Praegu pole aega neid sortida, aga viskan Zinyst oma lemmikpildi üles, et blogi pikaaegset fotoikaldust leevendada. Tegelikult ma olen üsna hämmastunud, et Z kõigest kuu aja treeningu jooksul nii palju arenenud on - samas, arvestades et ta kokku on umbes 3 kuu jooksul sadulas käinud, siis üks kuu moodustab sellest lausa kolmandiku, nii et mitte väga vähe. Pilt pildiks, seal pole vb niiväga vahet näha (kui siis seda, et suviste piltidega võrreldes on ta vähe rohkem kontakti ja ülesmäge sõidetud), aga reaalselt ta tasakaal oli juba nüüd talvel alustades hulga parem sellest, millega suvel lõpetasin. Nii et noor hobune ikka areneb kogu aeg ja ei ole isegi vaja alati kõva trenni teha selleks, et paari kuu jooksul mingi edasiminek toimuks.

Üleval siis suvine pilt ja allpool nüüd talvine. Z muidugi näeb karvikuna veel oluliselt rohkem poni välja kui muidu ja natuke on talverasva kah omale kogunud. Taguotsalt kerkib tal väike "kühmuke" üles, suvisel pildil ei ole parasjagu võttenurga tõttu seda näha, aga tegelikult oli seal sama lugu. Loodan, et selja- ja nimmeosa arenemisega saab seda natuke paremaks muuta, kuigi eks see natuke ole tema kehaehituses ka kinni, sest on nähtav ka siis kui tagajalad väga korralikult keha alla astuvad. Võiks ka muidugi loota, et äkki kõrge taguots vihjab sellele, et ta kavatseb veel kasvada, aga noh.. see läheb sinna lollide lohutuse alla vist juba. :P

Käisime Benti juures jälle, hommikuseid treeninguid vaatamas. Oeh. Ta on ikka üks eriliselt kummaline isiksus (no nt see, et me maneeži ääres treeninguid vaadates antiiksetes tugitoolides istume, villased tekid põlvede peal, on juba üsna omapärane), aga alati peale seal käimist vaatan ma kogu seda hobuste- ja ratsutamisteemat hoopis teise pilguga. Jällegi, ma ei pea tema treenimisviisi kaugeltki mitte ainuõigeks või ideaalseks: seal on sellist, mida ma vägaväga tahaksin ka ise osata, aga ka sellist, mida ma oma hobusega võib-olla parema meelega ei prooviks. Aga üldiselt kogu see maailmapilt ja suhtumine hobustesse, see on minu silmis lihtsalt üleni mõistlik ja õige, ma tahaks osata ka niimoodi mõelda ja alati vastavalt neile põhimõtetele tegutseda.

Teine lugu on muidugi see, mida Bent oma hobustega teha suudab. Tallis on paar hispaanlast, kes on oma eeldustelt kindlasti kõige sobivamad hobused sellist sorti ratsakunsti jaoks, aga kultuuri hoidva inimesena on tal endal rohkem taani päritolu ehk knabstrupi ja frederiksborgi tõugu hobused. Knabstrupperid (need täpilised) on tal üsna madalad ning raskema kondiga, frederiksborger aga on juba oma üldiselt tüübilt igasuguse koondamise ning koolisõidu jaoks väga ebasobiva kehaehitusega tõug ja no need Benti omad on veel ikka erakordselt naljakalt välja kukkunud, et mitte halvasti öelda. :P Väga pika keha, nõgusa selja, lameda ja kõrge laudjaga eksemplarid... ainult, et kui neid töös vaadata, siis tuleb esimese mõttena pähe, et tahaks mõnda soojaverelist koolisõiduhobust ka kunagi näha oma treeningus sellist koondust ja enesekandmist demonstreerimas.

See on see koht, kus tulevad mängu ratsutamise eesmärgid. Kas kasutada hobust koolisõidu harrastamise ja võistlemise jaoks või kasutada koolisõidutreeningut hobuse arendamiseks ja tema füüsiliste võimete tõstmiseks? Kumb neist on eesmärk ja kumb on vahend selleni jõudmiseks? Kas meie treening väikeste sammude haaval kulutab hobust, kuni ta lõpuks ühel hetkel katki läheb, või aitab treening püsida neil tugeva, vastupidavana ja säilitada head konditsiooni ka vanemas eas? Seal on päris suur ja oluline vahe.

 Videos üks tema mitte nii ideaalsetest frederiksborgi hobustest. Painutamised maast ja seljast, lõpupoole school halt ja levaad.

Ohjah, ega minust ilmselt ikka ühte õiget ratsutajat ei saa. :) Sellise võistlussuunalise treeningu jaoks olen ilmselgelt liiga pehmo: mitte et mul midagi hobustega konkreetne olemise ja neilt millegi nõudmise vastu midagi oleks, aga... ma leian, et seda on äärmiselt keeruline teha ilma samal ajal nende vastu ülekohtune olemata. Tihtipeale ühest küljest hobusele midagi juurde õpetades (või seda üritades) juhtub ka nii, et teisest küljest võtad märkamatult kogemata midagi vähemaks. Ja see mulle ei meeldi. Mida kaugemale jõuad, seda keerulisemaks asi ses mõttes läheb.
"Oma asja" ajamiseks, kus üritada kõike ideaalilähedaselt teha ja liikuda edasi täpselt selles tempos, mida hobune selle käigus pakub, olen aga ilmselt liiga vähese kannatlikkuse ja oskustega.
Üritan kogu aeg nende kahe vahepeal laveerida, aga ega see asjade kokku segamine ka alati kõige paremat lahendust ei anna, võib juhtuda, et läheb lihtsalt pudruks kätte ära. :)

Kahjuks on see hobustega tegelemine ja nende õpetamine aga nii pagana huvitav, et ma loobuda ka nagu hästi ei raatsi, nii et... eks ma ilmselt hulbin oma selles pudrus vähemalt mõnda aega edasi ja üritan pisikestegi edusammude üle rõõmus olla - see viimane tuleb mul õnneks hästi välja.

Zinyga tegin hoolimata siia jõudnud miinuskraadidest ja kõledast tuulest ühe väikse jalutustripi ja no on ikka mõistlik hobune. Normaalsed hobused vist tegelikult ongi sellised, aga ilmselt mulle pole neid liiga palju veel ette sattunud. Täiesti võõras koht (ega ta ei olegi talliümbrusest ju oma 3,5 eluaasta jooksul eriti kaugemale jõudnud), aga mitte ühtegi kõhklust, et kas ta ikka peaks mulle järgnema, mitte ühtegi katset sammu kiirendada, isegi mitte ühtegi hädahüüatust sõpradele. Ainult uudishimulik nägu ja põnevusega ringivahtimine. Olgu, tõele au andes, siis kui ringiga tagasi hobusteni jõudsime ja noorte täkkude kari galopis meie poole kihutas, siis tegi Z tegelikult kaks traavisammu.

Ratsutama ei olegi temaga vist vahepeal jõudnud, sest... nüüd tekkis huvi BB mängida ja minu suureks üllatuseks on Z nõus maneežis lõdvestunud kordel sammu käima (tavaliselt on ta väga energiline, pea ja saba pigem ülespoole sirutatud) ning isegi paigal seisma, nii et sain küll natuke algtasemel groundworki temaga teha. See tasakaaluga mängimine on väga lõbus tegelt, kunagi ta igatahes teeb mu lemmikharjutuse ehk school halti ka ära, ausõna. See ei tundu mulle hetkel midagi üle jõu käivat ega keerulist, vajab lihtsalt tagaotsa ja kõhulihaste treenitust ning regulaarset harjutamist, et hobune su soovidest aru oskaks saada. Pixi poni näiteks hakkas piafeed harjutades seda lambist ise pakkuma, nii et järelikult peaks ta olema hobuse jaoks lihtsam sooritada kui piafee ise. See kõik on muidugi tulevikuteema, aga maast õpetades ei tundu ükski harjutus nii keeruline kui seljast. :)

Vahepeal on veel paar head trenni olnud teiste hobustega, aga kõigest vist ei jõua kirjutada. Omale märgin ära kasuliku nipi, et nende hobuste puhul, kes mingil hetkel hakkavad ratset vastu vedama või käest sikutama (aga siiski ette/alla suunas, mitte kael tagurpidi ja pea taevas), siis aitavad kõige paremini väikesed, aga sagedased paindevahetused. Mitte tegelikult isegi paindevahetus, ma lihtsalt ei tea kuidas eesti keelde tõlkida sõna "flexion" - ühesõnaga paine läbi keha võib samaks jääda (voldil sõites nt), aga just see, et oled võimeline hobuse kukalt ühele ja teisele poole asetama igal hetkel. See on tegelikult alati oluline, aga nüüd avastasin, et toimib väga hästi ka eelmainitud probleemi korral.

Täna kauplesin omale oma vana treeneri Andersi trenni välja - kunagi ammu-ammu käis ta meil siin regulaarselt ja kuna üks tema praegustest õpilastest plaanib siit võib-olla hobust osta, siis tulid koos treeneriga vaatama. Ma siis nii muuseas lasin uurida, et kui ta nagunii tulemas on, äkki viitsib trenni anda ja õnnestus. :)
Käisin Canaliga ja ta leidis üles täpselt samad nõrgad küljed, mida Margit skype-trenniski rääkis, lihtsalt võib-olla lähenesime asjale teisiti. Canal on suur hobune (no ütleme, et sporthobuse kohta üsna jämeda kondiga), suurte liikumistega, aga seetõttu mitte väga väle. :P Energiat on küll palju, aga ta kasutab seda energiat pigem jõuliselt ära ning keeruline on seda taguotsa veidi kiiremaks ja teravamaks saada. Nii traavis kui galopis olen temaga palju üleminekuid teinud, kokku-lahku tuleb päris hästi juba (kuigi A ütles, et tema tasemel hobuse kohta ma võiks isegi rohkem teda vahepeal kokku võtta, ma olen veits leebeke ses suhtes ja ei nõua piisavalt pingutamist hobuselt), aga nt kui õlad sees või küljendamist teha, siis jääb ta sinna oma rahulikku rütmi tiksuma ja äkitselt see säär enam üldse ei huvita. Teeb tublisti oma harjutust küll, aga kõige muud ignoreerib. :P Ilmselt ongi see, et neid harjutusi tehes ta on sunnitud oma raskust rohkem tagaotsal kandma, mitte ainult edasi tõukama, ja siis ta ei oskagi seda energiat teisiti kuhugi suunata. Ja noh, võib-olla talt polegi seda eriti varem küsitud - ses mõttes, et nt võistlustel saab sellise ilusa, ühtlase rütmiga soorituse eest ilmselt head hinded ja miks siis üldse midagi muud küsida? (Ta oli kaua aega vahepeal teises tallis, seega ega ma eriti täpselt ei tea, kuidas temaga sõidetud on).

Galopp-samm on meil vahepeal täitsa õnnestunud, täna aga oli psiut vaevaline jälle - see on ka selline harjutus, mida ma ilmselt väheste hobustega ja vaid üksikud korrad oma elus olen suutnud õnnestunult sooritada. Selles mõttes, et... üks asi on see, et hobune õpib ära, kuidas galopilt kohe sammule kukkuda ilma vahepealsete traavisammudeta (see on ju energia kokkuhoid, nii et nad õpivad hea meelega), seda oskas Albatross ka, aga seda tunnet, et koondatud galopist sammule üleminekut tehes täpselt seesama edasipürgimine, energia ja hea kontakt alles jääks, ei ole mul just kuigi tihti olnud. Canaliga mõned korrad on, ja seal on  seesama nipp, mis peatuseidki tehes - et kõige parema ülemineku saad siis, kui päris ülemineku hetkel on võimalik ratse juba järgi anda ja ainult säärega ta sinna hea rütmiga sammu nö lükata. Niipea, kui sa sel viimasel hetkel veel ratset võtma jääd, siis kukub hobune esiotsale ja üleminek on nässus. Aga muidugi - kui ettevalmistus piisavalt hea pole ja lihtsalt ratsme viimasel hetkel järgi annad, siis ta ei teegi seda üleminekut, vaid jätkab sääresurve peale galopis, kehvemal juhul vajub traavile vms.

Aga lisaks oli mul veel väga tore ka mõne treeneri käest kuulda seda, mida ma isegi olen juba päris tükk aega arvanud: see lähenemine, et oma istaku või puusaga hobust nö edasi lükata, ei ole päris õige. Need peavad ikka sääred olema, mis hobuse liikuma panevad ning oma istakuga sa kas lähed igal sammul väga sujuvalt ja hästi kaasa (ehk segad võimalikult vähe ja lased hobusel seda liikumist säilitada, mille säärtega tekitanud oled) või hakkad hoopis hobuse edasi liikumist peatama, tekitades sellega kas ülemineku madalamale allüürile või soodustades hobuse koondamist. Minu arust ei saa kuidagi aktiivselt istmikuga lükates hobust edasi ajada või tema samme pikemaks muuta, sest igasugune oma tagumiku tugevamalt sadulasse lükkamine kohe kindlasti pigem soodustab selja nö blokeerimist, mitte selle vabamat liikumist. Muidugi jälle - hobusele on võimalik kõike ÕPETADA, ka seda, et ta istmikuga pushimise peale edasi peaks minema, aga see läheb hobuse keha liikumise põhimõtetega vastuollu.

Üldiselt blogi on üksluine ja kogu aeg mõtlen piltide tegemise peale, aga reaalselt meil on siin mudamaailm, nii et pole mingit isu fotokat talli kaasa tassida, kui kõik õuehobused porised on ja tallis ju pilti ei tee. Ratsutamist Pix vahel pildistab/filmib, aga need saan oma valdusesse kunagi... kes teab millal.

Vahepeal oli üks õhulend ka, kahjuks ilma turvavestita (muidu "ohtlike" hobustega ma ikka siin kannan seda) ja korraliku laksuga vastu seina peale ühte maneežisirget pukitamist. Ohjah, mõnus. :) Kuigi peab tõdema, et kukkumises ma olen vist ikka üsna andekas - kokkupuutel seina ja maaga oli küll selline tunne, et kops läks üle maksa ja kõik muud organid ka sees sassis, aga... sain hingamise tagasi, mõtlesin paar minutit seal nurgas omasid mõtteid, tõusin püsti ja ronisin ilma ühegi sinika või valusa kohata tagasi hobuse selga. :D Olgu, enne tegelt jooksutasin teda tsipa, et kolisev maneež (armastan Taani tuult) vähem õudne tunduks. Aga arvestades minu pukitavate hobuste ja selle tagajärjel kukkumiste hulka olen ma ikka väga vähe nende käigus haiget saanud.

See on see kõige hullem variant, kui hobune kartma hakkab (muidugi kolin põhjustas ainult esimesed hüpped, peale seda hakkas ta juba omaenda pukitamist ja minu ebastabiilset olekut seal seljas kartma), sest siis on neid kõige raskem peatada. Kui niisama lollitamisega tegu, siis õigel ajal jaole saades on hobuse voldile keeramine ikka kõige edukam lahendus, olen nüüdseks aru saanud. Okei, volt on võib-olla palju öeldud - tuleb lihtsalt nii palju hobuse pea ja kael küljele keerata, et ta tasakaalust välja viia. Kui tegu on pooleldi naljapukitamisega, siis see aitab; kui tegu on aga hirmust põhjustatud rodeoga, siis suure tõenäosusega nad jätkavad ja keeravad ennast halvemal juhul külili liiva sisse, mis ei ole just kõige parem variant.
Nii palju sellest.

Zinyst, ma mõtlesin (jälle), saaks ka hea politseihobuse, kui muu peaks ebaõnnestuma. :D Nende soojaverelistega siin võrreldes on ta ikka eriliselt külma närviga, mis igasuguseid kolle, hääli ja muud uudset puudutab. Eile nt mängisime suure musta kilega (mis algselt oli prügikott) - Ziny nt väga vist ei märganud, et ma vahepeal teda sealt üle kõndima suunasin ja vahepeal selle kile talle selja peale viskasin. Siis, kui kile veel kott oli ja kaera sisaldas, siis sukeldus ta terve peaga sinna sisse, nii et ma igaks juhuks hoidsin koti alumistest servadest kinni, et ta järsult pead tõstes äkitselt seda kotti pähe omale ei tõmba ja kummitusena mööda maneeži ringi tuhisema ei hakkaks. Ratsutamise ajal tegi maneeži teises otsas üks hobune kordel korralikku rodeorallit - no sinnapoole heitis Z korra pilgu küll, aga sellega asi piirdus. Nüüd on ainult veel vaja selle sõpradest võõrutamise teemaga tegeleda, aga eks see tuleb vast ajapikku. Jalutamas (esialgu käekõrval) peaks temaga ka hakkama erinevates kohtades käima, et ta ka võõrast ümbruskonda natuke näeks ja sellega harjuks. Aa, nädalavahetusega suutis ta mingil kombel oma mõlemast rauast ka lahti saada, ilmselt tegid sõpradega mudarallit. Aga täna liikus ilma raudadeta ka päris okeilt, nii et kuna ma juba nädala pärast tagasi Eesti poole liigun, siis ilmselt ei hakka teda kolmapäeval, kui sepp tuleb, enam uuesti raudu panema.