Mulle hakkab vaikselt tunduma, et Albatross on üks parematest hobustest, kellega ma sõitnud olen. ;) Ta on muidugi parim nii või teisiti, aga mõtlen just ratsutamise koha pealt. Tegelt on asi muidugi selles, et ma olen temaga juba lihtsalt ära harjunud, aga samas, viimasel ajal ta on tõesti hakanud tööle, või ma ei teagi, kuidas seda nimetada. Igaljuhul ta täitsa saab juba aru, mis ma temalt ootan ja püüab seda ka teha.

See nädal oli väga mõnus, 6 päeva olin järjest Raikkülas ja siis sai temaga tegeletud ka üksjagu. Enamus trenne sõitsime seekord küll suhteliselt omapead, Külli või Kristjan olid küll olemas, aga teistel olid võistlused tulemas ja siis pöörati rohkem neile tähelepanu. Esimene trenn mul tekkis vahepeal selline täitsa lootusetu olukord. Varem oli Albatross ikka trenni alguses hakanud natuke järgi andma ja ilusasti sääre peale liikuma, nüüd aga jooksis kramplikult lihtsalt ringi soojenduse ajal, ei painutanud isegi eriti ega midagi. Siis aga tuli mingit sorti "breakthrough", mõtlesin ise rahulikult läbi kõik, mida ma tegema pean ja hakkasin uuesti pihta ja varsti oli hobune all väga mõnus. Ja sellest saati olid kõik trennid väga head - mõni natuke kehvem mõni parem, aga üldiselt jäin rahule.

Võib-olla oli natuke abi ka suulisevahetusest, ta sai endale nüüd kolmeosalised ja vasest lüliga. Eelmised, kaheosalised, olid isegi natuke peenemad kui praegused, aga tal pole mingit vajadust nende järgi, paksematega on täpselt sama hea. Ma mingi aeg tahaksin veel ristkaplist ka lahti saada, aga las ta natuke veel harjub uute suulistega ja siis proovime millalgi, kuidas ilma on.

Kui trennidest veel midagi täpsemalt rääkida, siis peaks vist hakkama vaikselt mingeid lihtsamaid külgliikumisi proovima, õlad sees jms. Samuti rohkem raskus tagaotsale, piltide pealt vaadates ta ilusasti otsib ratset küll, aga tagumik on täitsa kõrgel. :P Nii et palju poolpeatusi ja üleminekuid on vaja, üleminekud vajavad iseenesest ka veel harjutamist. Kui ta juba paindevahetusi oskab lõdvestunult ja ratsmes teha, siis üleminekutel, eriti tagasivõtmisel, kipub ikka üle ratsme minema, aga needki lähevad ainult paremaks.

KÕIGE ROHKEM pean ma muidugi veel töötama oma enda istaku kallal, ta ei saagi iialgi esiotsa pealt kergemaks muutuda, kui ma ise kogu aeg ette kukun ja tal seda raskemaks teen.

Päris ilus galopp, kui välja arvata, et ma jälle ette ennast kallutan.

No vaadake nüüd ometi seda tagumiku, küll upitab alles üles. :D

Tüüpiline mina, vaatan kaamerast eemale. ;)

Ainuke oht kolmeosaliste suulistega sõitmisel on see, et ta vahest harva kipub natuke liiga alla minema. Siin päris seda ei ole, aga kukal pole enam mu arust kõrgeim koht. Seda peab igatahes sõitmisel jälgima, et ta kaela rulli ajama ei hakkaks.

Ma ei saa aru, mida mu jalg siin sudib, aga Albatross on mõnus, selline poni olekuga. See pilt mulle lihtsalt niisama meeldib.

Siis meil oli üks põnev päev veel, siis kui Raikkülas pühapäeval võistlused olid. Kavas oli ka galopp, nii et oli ette valmistatud galopirada, mida õhtuks veel maha ei võetud. Ja siis me tegime vahelduseks tavatrenni asemel hoopis paar kiiret galopiringi Albatrossi ja Prexuga. Ma arvasin, et ega Albatross eriline kihutaja ei ole, selles suhtes, et teiste järgi võib-olla läheb, aga ise on ta tegelikult selline ettevaatlik... aga näed, joosta meeldis küll, läks päris meelsasti edasi. Ega ma muidu suur galoppide pooldaja pole ja ega võistlema ei lähekski, aga ma arvan, et vahelduseks oli meil mõlemal päris lõbus.

Väike soojendus

Ja täitsa jooksebki. ;) Ainult nõme valtrap on, mis niimoodi kortsu tõmbab.

Nädalalõpus plaanin temaga veel paar trenni teha ja siis saab nädalakese puhkust, ta on nii tubli olnud ju. ;) Noh, tegelt muidugi põhjus selles, et ise lähen ära, aga talle kulub ära küll väike puhkus.

P.S. Siiboja vaatas meil hambad ka üle, kõik korras. See, et ta vasakut pidi sõites vahest veidi suust tundub kange olevat, on siiski ilmselt painduvuse asi, lihtsalt tal on ühtepidi raskem.

Tagasi Raikkülla

Laager sai läbi ja Albatross läks nüüd jälle mingiks ajaks Raikkülla, saab puhata ja karjamaal laiselda. Viimast trenni nägin ise ka, sammus ja traavis olid mõned vastuolud temal ja ratsanikul, galopp oli aga ilus. Ta on nüüd enam-vähem galopitõsted ka ära õppinud, ristlemine on ununenud, vahest juhtiv jalg läheb veel sassi (oh neid vanu rõõmsaid päevi, kus sai pool tundi vasakust jalast tõstet küsitud), aga muidu on tubli.

Homme lähen ise ka Raikkülla, siis teeme natuke trenni ehk ka juba uuesti. Täitsa juba igatsen teda. ;) Täna sain selle eest Aaniga trenni, pole sada aastat temaga sõitnud, aga meelde tuli küll, kui mõnus ta on.
Natuke kurb muidugi on, et Albatross suure osa suvest nii kaugel veedab, aga lohutan ennast sellega, et see on talle endale hea. Nagu pildi pealt näha, siis ega meil siin talle muud kui jooksukoplit pakkuda pole. Mõned rohuaiad on küll ka, aga sinna saavad mõneks tunniks päeval, enamus söögist ikka põhineb kuival heinal. Aga näha on, et elu karjamaal mõjub hästi, sest siin pildi peal on ta juba tükk maad kobedam kui suve algul, siis olid täitsa ribid näha. Pilt on muuseas Annika tehtud, aitäh talle.

Äkki ikka on hea hobune?

Mida rohkem ma Albatrossiga tegelen ja talle uusi asju õpetada proovin, seda enam hakkan aru saama, et tõepoolest - noored ratsanikud peaksid sõitma kogenud hobustega ja noored hobused võiksid jääd kogenud ratsanike välja sõita. See on muidugi hea, kui ma koos hobusega juurde saan õppida, aga mõnel oskajamal oleks teda palju lihtsam õpetada/ratsastada ja saaks sellega ilmselt paremini hakkama. Samas mõtlen ma alati, et pole hullu, oleme siiani enam-vähem hakkama saanud ja niikaua kuni hobune vähehaaval ikka paremaks muutub ja suuri tagasilööke pole, on enam-vähem korras.

Kõige keerulisem on asja juures see, et kuna ma ainult ise temaga sõidan, siis pole ma eriti objektiivne hindama, mida ja kui palju ta juba oskab. Isegi kui mitte õpetamise eesmärgil, siis lihtsalt selleks, et hobuse oskusi hinnata, peaks temaga vahest keegi teine, kogenum sõitja ratsutama. Muidu ma oma arust teen jube tõsist tööd, aga tegelikult polegi sellest mingit kasu, õpetan veel halvemal juhul valesti ka.

Sellepärast mul täna nii hea meel oligi. Albatross pole praktiliselt kunagi varem kellegi teisega trennis käinud (paar korda on üldse keegi teine temaga sõitnud) ja ma ausalt öeldes suht muretsesin, kuidas tal nüüd see laager läheb, kus keegi võhivõõras temaga sõidab. Õnneks on praeguses vahetuses üks päris hea tasemega ratsutaja, kes siis tema ja Prexuga kordamööda sõidab. Täna oli neil esimene trenn ja sõitjale Albatross igatahes väga meeldis. ;) Ainult häid sõnu ütles tema kohta ja Külli, kes nendega siis maastikul kaasas käis, ütles, et kohe ilus oli vaadata, hobune töötas ilusasti kaasa, teda oli võimalik isegi galopis veidi koondada, veidi samme pikendada jne.

Ma tean küll, et see pole teab mis asi, mille üle nii rõõmus olla, aga ma olen siiski. ;) See on vähemalt mingigi "feedback" minu senistele tegemistele, siiani olen seda ainult maapealsetelt jälgijatelt saanud ja siis ühe korra Kristjanilt, kes Albaga sõitis, aga temalt mingeid positiivseid kommentaare eriti ei tulnud (aga talle vist Albatross eriti lihtsalt ei meeldi ka).

Ma kindlasti tähtsustan kogu seda värki üle, aga lihtsalt enda jaoks võib ju mõelda, et kui minust parem ratsutaja arvas, et Albatross on väga mõnus ja hea hobu, siis ta ei saa ju väga halb ka olla. ;)

Kahju ainult, et ma nüüd paar päeva talli minna ei saa, tahaks näha ka, kuidas nad platsil sõidavad. Ma aga rääkisin Külliga ja ta arvas, et saab nii korraldada, et ta reedel ka Albaga platsil sõidaks, siis näeks ma ka selle ära, enne kui laager läbi on. Ja ehk on ka Albatrossile sellisest sõitmisest kasu, kus temalt võib-olla natuke rohkem ja raskemaid asju nõutakse, kui mina oskan.