Hobune on sõber

Albatrossiga on viimasel ajal lihtsalt uskumatult tore tegeleda. Mitte, et varem poleks olnud, aga nüüd on eriti. ;) Kui trennid lähevad üks päev paremini ja teine päev kehvemini, siis igasugune üldine suhtlemine hobusega liigub järjest ülesmäge. Mul on tõesti tunne, et talle meeldib, kui ma tallis käin ja temaga tegelen, ükskõik kas see on siis puhastamine, jalutamine, trenn või midagi muud.

Ta pole õnneks kunagi mingit vastmeelsust mu suhtes üles näidanud, selle üle mul on tõsiselt hea meel. Kuigi, siiski, suvel Raikkülas olles oli vahepeal mingi lühike periood, kus ta karjamaal kippus natuke eest ära jalutama, kui teda tooma läksin. Samas, ma saan täiesti sellest aru, sest see aeg ta sai ööpäev läbi lihtsalt süüa ja niisama olla ja ega ma muidu temaga eriti palju ei tegelenud, kui ainult paar korda nädalas sõitmas. Miks ta peakski tulema mu juurde, kui teab, et peab siis söömise asemel trenni tegema. Sellel ajal oli meil teine sadul ka, mis vist pisut kehvemini sobis, äkki mängis ka see mingit rolli. Kui ma teda niisama patsutama läksin, siis tuli küll meelsasti ise vastu, ja ega päitsete ja nöörigagi mingeid probleeme otseselt ei olnud, aga ega ta nii väga hea meelega minu juurde ei tulnud.
Aga sellest ma ei kavatsenud üldse rääkida, see periood oli ainult paar nädalat, kui ma tõesti tema juurde vähe jõudsin.

Praegu on igatahes lood hoopis vastupidi. Nii kui talli lähen ja tema boksi ees askeldama hakkan, siis uurib, mis ma seal teen, nuusutab ja ootab. Täna ma täitsa imestasin, neile oli juba õhtusöök ette visatud, kui talli jõudsin, aga Albatross jättis oma heina nurka vedelema ja tuli vaatama, mis ma teen. Üsna kummaline tema puhul, niimoodi söögist loobuda. :D Tõin ta siis talli vahele, seekord ei pannud isegi nööri kaela, kedagi teist vahekäigus ei olnud ja mõtlesin, et saame hakkama küll. Saimegi. ;) Väga viisakalt seisis paigal, kuni puhastasin ja saduldasin.

Teine komme veel: kui teda valmis panema hakkan, siis suuliste järgi on tal alati himu, eks ta saab üsna tihti nendega midagi head ka hamba alla, seega valjad on tema lemmikud. ;) Aga viimasel ajal üha sagedamini vaatab ta ka väga lootusrikka näoga, kui sadulaga tulen, siis sirutab kohe nina välja ja nuusib seda ja ootab rahulikult, kuni selle talle selga sätin. Ega ma otseselt ei arva, et talle "nii väga meeldib", kui talle sadulat selga pannakse, pigem võib-olla lihtsalt see, et ma seal ümber toimetan ja ta teab, et varsti on trenni minek, enamasti koos teiste hobustega ja vahelduseks boksis istumisest ja praeguste ilmadega mudases jooksuaias käimisest. :P

Põhiline on see, et hobune tundub rahul ja õnnelik olevat selle üle, mis ma temaga teen ja toimetan ja see on kõige tähtsam. Mõni väike märk selle kohta, et hobune ise tahab minuga koos olla, teeb heaks ka kümme pisut ebaõnnestunud trenni. ;)