Väike paus ja uue hooga edasi

Ma olin ise peaaegu nädalakese haige, nii et Albatross jäi veidikeseks omapead. Õigemini, muidu oleks jäänud, aga kuna samal ajal oli koolivaheajalaager, siis üks tüdruk hoopis sõitis temaga paar korda. Mul on kahju, et nii haige olin, et isegi talli minna ei saanud, oleks väga tahtnud näha teda kellegi teise all sõitmas. ;)

Kuna ma ise temaga kogu aeg sõidan, siis olen juba harjunud ja tean, mille peale ta kuidagi reageerib. Kuna aga ta on esimene minu õpetatud hobune, siis tahaks mingit tagasisidet, milline ta teistele ratsutajatele tundub. Enamus neist, kes siiani ta seljas on käinud, on seal ainult paar minutit olnud ja ainsaks kommentaariks, et tal on loopiv traav. :D Aga midagi rohkemat...? Ei teagi.

Igatahes, poiss on väga mõnus. Nüüd juba umbes kuu aega ilma treenerita, päris jube mõelda. :P Aga praegu pole meil seis mu arust sellest hoolimata kehv, ma ise olen nagu leppinud, et pean siis ise hakkama saama, kui treenerit pole ja võib-olla see teistsugune suhtumine on ka aidanud. Igatahes koostöö sujub, viimased paar trenni vähemalt on mulle meeldinud. Mingi osa trennist teen talle tuttavat tööd (selle all pean silmas traavis volditamist ja muudsugust painutamist, millega ma enamasti suurema osa trennist tegelen - liiga palju ehk isegi) ja mingi osa üritan vähe teistsuguste harjutustega täita, kui mul miskit pähe tuleb. Ei midagi erilist, aga siiski. Eile harjutasime näiteks pisut galopis enne latti sammude sättimist, täna proovisime lihtsamaid kaari kontragalopis ja jalavahetusi traavi kaudu.

Albatross on hea ja järeleandlik, ainult meie kõverus annab jälle tunda, kõigil sirgetel peab palju vaeva nägema ja ka kaarsõitudel kisub ennast vahel natuke valesti kuskilt. Aga selleks me harjutamegi, et meistriteks saada. :)