Palju uut

Pole jälle kaua kirjutanud ja meil on nii palju uudiseid, et ei teagi, kust alustada.

Oleme Albatrossiga nüüd vaikselt hakanud ka hüppamist õppima ning paari trenni jooksul mõningaid madalaid takistusi ületanud. Kuna see kõik on väga uus värk, siis eriti kommenteerida ei oskagi veel. Päris alguses tundus, et ega ta oma jalgu eriti üle lattide tõsta ei viitsi, tegi lihtsalt suuremaid jooksusamme ja kolistas ka ikka pisut. Nüüd paar viimast korda aga on ta vist asja pisut paremini käppa saanud ja nüüd hakkab juba hüppama küll. Väga madalad latid mõnekümne cm kõrgusel ongi talle vast rohkem kavalettide moodi, aga kui umbes poole meetrini tõsta kõrgust, siis saab isegi suur Albatross aru, et see vajab midagi enamat, kui kõrge samm. Ja hüppabki.

Alustame ikka tasapisi, aga üritame parimat. Tähtsaim on minu arvates praegu just see, et ta läheks takistustele peale ühtlase ja hea tempoga, ei üritaks mööda joosta ega tõrkuda. Selles suhtes on Albatross parim hobune, sest ta on alati püüdlik ja kui ratsanikust õigesti aru saab, siis just seda ka teeb, mida küsiti. Küll see vägev hüppetehnika tuleb aja jooksul, kui ta tulema peab. ;)

Aprillikuuse jäid veel väiksed omavahelised koolisõiduvõstlused, samuti esimest korda Albatrossi jaoks. Päris naljakas oli, kuna tema arust olid kohtunike lauad ja nende ette paigutatud latid ikka päris kollid. Esimest korda nendeni jõudnud, otsustas Alba otsa ümber keerata ja tuldud teed mööda tagasi galopeerida. Järgmist korda proovisin sammus sealt mööda minna, siis piirdusime mingisuguste uhkete traavielementidega külje poole. :P Eks ta vahtis neid latte terve skeemi ajalgi, kuid suutis niipalju rahuneda, et saime ikka läbi sõidetud. Arvestades neid trikke, ei lootnud ma just kuigi palju pukte saada, aga õnneks ületasime mu ootusi ja kokkuvõttes jäin täitsa rahule. ;) Esimese võistluse kohta käib küll.

Tõsi küll, nii elementaarseid asju nagu latid ei tohiks nii palju karta. Sellega peab tööd tegema. ;)

Maastikul oleme ka nüüd käinud, kuigi tahaks rohkem. Esimest korda oli ta üsna energiapomm, tahtis ainult kogu aeg minna, samas jäi ilusasti kontrolli alla ega hakanud üleliia närvitsema. Viimati aga, kui käisime, olin lausa uhke tema üle, sest me tulime esimesena suurest kraavist läbi, vesi oli ka põhjas ja puha. Kõlab võib-olla naljakalt, aga meie jaoks on see ikkagi suur asi, aasta tagasi oleks ta võib-olla suure vaevaga teiste järel sealt läbi tulnud.

Veidi kõhnaks on ta kevadeks jäänud, nüüd küll veidi juba parem kui eelmine kuu. Nüüd on neil karjamaal ka palju süüa, sees olles on tal kogu aeg hein ees. Teisel karjamaal, kus eriti rohtu pole ja kus nad öösiti nüüd viibivad, on samuti heinarullid. Kaera saab päris korralikult ja suhkrupeeti veel lisaks, nii et peaks küll olema, millest omale ribidele midagi peale kasvatada. Aga üldiselt on ta kuidagi palju hobuselikum, 4-aastane nüüd ju ikkagi ja näeb kohe täiskasvanum välja. ;)

Ilus!