Thursday, March 11, 2010


See oli juulikuus...

Ikka on kõik keeruline, alati on. Ma mõtlesin, et ma proovin nüüd iga trenni jaoks nt 3 tähtsat asja meelde jätta, mida jälgida. Mõtteid tuleb muidugi kogu aeg ja väga palju korraga, aga kõike ei suuda nagunii trenni ajal meelest pidada, veel vähem jälgida. Seega - 3 tk korraga. Kui nende asjade jälgimise tulemusena mingit väga suurt vahet ei tunneta, siis võtan järgmiseks korraks uued... kui millestki aga selgelt kasu on, siis jätkan sellele konkreetsele asjale keskendumist, kuni see automaatseks muutub. Veider plaan vb, aga noh, mingi plaan peab olema. :) Ma ei oska hetkel midagi paremat välja mõelda.


4-aastane Albatross

Homme on muuseas Albatrossil sünnipäev - ta on siis juba 6! Juhuks, kui ma homme blogi kirjutama ei satu.

Ma mõtlesin huvi pärast temaga klikkertreeningut proovida, aga ei toimi. Kohe üldse mitte. Üritasin talle esialgu lihtsalt klikkeri tähendust õpetada, aga teda ei huvita see absoluutselt. Mitte et ta aru ei oleks saanud - ma arvan, et sai, sest kui tal tõesti midagi muud parasjagu jälgida või teha ei olnud, siis mingi väike reaktsioon (nt pea pööramine minu suunas) kliki peale tuli, aga... ta ei ole vist väga kergelt motiveeritav loom. Ta ei ole selline, kes paitamise või sügamise nimel nahast välja poeks või maiustuste/toidu nimel kõik muu unustaks. Varem oli söök küll üsna tähtis, aga enam mitte nii väga.

Ma saan talle igasuguseid lõbusaid asju õpetada hästi siis, kui tal selleks tuju on - siis ta õpib küll ülikiiresti ja mängib hea meelega, elab ennast välja, huvitub minust jne... aga selleks pole ju klikkerit vaja. Kui aga tähelepanu parasjagu millelgi muul on, siis see kipub sinna ka jääma. Kui mõtlema hakata, siis see mõjutab vist kõvasti ka meie treeninguid... ta on ilmselt õppinud mind piisavalt palju usaldama, et kui midagi kardab, siis on ikkagi rahustamise ja patsutamiste saatel sinna nõus minema, aga ta ei vii väga tähelepanu kuhugi mujale. Kui ta väga kardab, siis ma muidugi PEAN korraks ta tähelepanu saama, et hei, ma olen ka siin, ole nüüd julge ja lähme edasi.

Sellest on mõnes mõttes kahju, sest teeb loomulikult palju asju keerulisemaks, aga... Albatross on selline nagu on. Pean lihtsalt välja mõtlema muid viise ja võimalusi, ning rohkem panustama usaldusele ja koostööle, mitte proovima teda iga hinna eest kõigest muust ümbritsevast ratsutamise või niisama tegelemise ajal välja lülitada. Ka mina pean temalt õppima, mitte ainult vastupidi. Aga see ju teebki asja huvitavaks. :)

Kui ma Albatrossi ka selliseks saaksin (pidevalt, mitte ainult headeks hetkedeks või perioodideks), siis oleks kõik super!

Ning ma ei saa aru inimestest, kes ei kanna ratsutamise ajal kaskat. Noh, tegelikult saan aru  - et see lihtsalt ununeb või on vahel ebamugav, aga ikkagi on see rumal käitumine. Ei midagi isiklikku kellegi vastu, (sest ma tean, et see puudutab paljusid lugejaid) aga... mulle meeldib mõelda, et igaühe elu on siiski midagi väärt ning rikkuda see mingi juhusliku õnnetuse tõttu sellepärast, et ei tahetud/viitsitud/olnud meeles kaskat pähe panna, oleks ikka väga kurb.

2 comments:

ツNöpsu♥ said...

Kaska koha pealt nõustun. Pigem ikka karta kui kahetseda :)
Ja küll te koos Albatrossiga kah hakkama saate, nii kuidas vaja :P

Ege said...

Klikkertreening pakub mulle ka huvi! Vaatasin suht palju videosid, kuidas ja kellega teha, päris kasulik on see :) Plaanin ise ka kasutada.