Nii hea, nii hea on. Mul oli juba peaaegu meelest läinud, et galopp nii mõnus võib olla, aga täna tõesti oli... kaks asja, mida tasub ära märkida.
Esimene ei ole ainult galopiga seotud, aga idee tuli ühest harjutusest, mille kohta lugesin. Selle järgi pidi hobuse võtma seinaga paralleelselt rajale seisma ja siis sisemise (või ka välimise ratsmega) teha korraks väike randmeliigutus, et hobune kuklast järgi annaks. Teed seda ainult hetke jooksul ja siis käsi tagasi algasendisse. Point on aga selles, et midagi muud ei muuda, ka vastaspoolset ratset mitte, st et sa võid maksimaalselt hobuse silma ja ninasõõret näha, aga terve kael ja pea peab ikkagi otseseks jääma. Kui peatuse ajal välja tuleb, siis edasi sammus, traavis, galopis.
Mõtlesin, et Albatrossi puhul võib see aidata, kuna ta tihti tahab lihtsalt oma nina ratsmesurve peale rohkem sisse viia. Kuna aga peatuse ajal mulle selliseid asju teha ei meeldi (sest peatuse ajal hobuse ratsmes hoidmine on mu arvates üks keerulisemaid asju üldse), siis ma proovisin kohe traavis ja galopis. Ka ei teinud ma seda konkreetselt ainult sirge peal, vaid ka voltidel ja siis, kui ta paindes oli, lihtsalt ise pean kogu aeg jälgima, et kael ja pea otse jääksid - vastavalt tema kehaasetusele muidugi. Kui ta parasjagu ringjoonel sõidab, siis peab kael ka teatud määral ühele poole kumer olema ju. Igatahes see toimis päris hästi, nii traavis kui galopis.
Teine lugu oli see, et ta vahel kipub galopis kehaga sisse vajuma. Ma olen seda vist kunagi ka kirjeldanud, aga igaks juhuks uuesti - ta ei vaju selles mõttes õlaga sisse, et lõikab nurgad väiksemaks või läheb valesse paindesse. Pigem tundub, nagu ta kalduks kogu kehaga sissepoole viltu kurvi läbides ja tulemusena ei saa mina seal seljas normaalset tasakaalu ja tema ka loomulikult mitte. Sellest vast mul on ka see komme galopi ajal liialt välimisele jalusele toetuda - et ma loodan tema raskuskeksmele nö vastu olla, aga sellest pole abi olnud. Nüüd aga proovisin sellist varianti, et olin ise ikkagi otse seljas ja pisut raskust sissepoole (noh, nii nagu galopi ajal peaks) ja vaatasin ka sinna suunda, kuhu sõita tahtsin, aga samas sisemise põlvega suunasin teda nagu välja. See on osaliselt seesama mõte, mida ma tükk aega tagasi juba katsetada tahtsin - et proovida hobust põlvedega suunata - ja see töötas tõsiselt hästi!
Loogiline ka, et kui ma ise liiga välja kaldun, siis hobune ei saa ennast normaalselt ümber mu sisemise jala painutada ja siis on kõik signaalid talle segased. Lisaks toimib see, et hobune ennast nö inimese alla tasakaalu üritab sättida, minu arvates ainult teatud piirini. Kui sa mõõdukalt ennast ühele küljele kallutad (ehk siis väga vähe), järgneb hobune sinnapoole, aga kui natukenegi liialdada, siis lööb see kõik veel hullemini tasakaalust välja ning hobune vajub teises suunas.
Vot sellised ideed täna. :) Trenniga olen väga rahul, sain päris ilusasti isegi galoppi koondada, rütm säilis... ja üldse hea. Vahepeal käisin korraks ühe teise, paksu torika? seljas ja siis tagasi Albatrossi selga ronides tundus tema traav põrkavam kui ei kunagi varem. :P Aga eks see ole harjutamise asi ikka. Täisistakus istuda ei olnud täna eriti kerge (ma loodan, et see ka kunagi tuleb, sest vahel olen seda tundnud), aga traavisammud oli minu arust parajalt rahuliku tempoga ja normaalse pikkusega, lahtisem kui tavaliselt.
Ta on nii tubli mul. :)
No comments:
Post a Comment