Albatrossiga oli meil eile päris vahva trenn, kuna mul tuli (mitte planeeritult, aga sõitmise käigus) paar head ideed, mida katsetada proovisin. Või noh, ma ei tea küll, kui head või kasulikud need nagu üldise arengu mõttes on, aga iga uus idee on minu arust positiivne - vähemalt on siis, mille peale mõelda.
Igatahes, peale soojendust harjutasin natuke samm-galopp-samm üleminekuid. Galopiõsted olid nii ja naa, reageeris küll, aga kui ma sammu enne üleminekut natuke koondada üritasin, siis kippus ikka veidi kõveraks ja veidi kangeks üle selja minema. Galopist sammu on keerulisem võta - kui liiga palju säärt, siis ta läheb normaalsesse aktiivsesse traavi, aga ei taha sealt kuigi kiiresti ja lihtsalt sammu tulla. Kui liiga vähe säärt, siis ta vajub sammu (aga sedagi läbi traavi tavaliselt) küll kiiresti, aga see ongi sõna otseses mõttes "vajumine".
Aga siis hakkasin galopis sellist asja proovima, et andsin suvalisel ajahetkel ühe ratsme täiesti ära, aga kõik muu üritasin samaks jätta - sama tempo, sama paine. Tegin seda mõlemat pidi galopis ning vahelduvalt andsin ära ükskõik kumba, kas sisemise või välimise ratsme. Kui sisemine ära visata, pidi sisemise säärega aktiivselt töötama, et paine säiliks ja Albatross (normaalselt sirge hobune seda võib-olla ei teeks) üritas ka vahepeal ainult nina välja keerata, kuigi paine jäi samaks. Nendel hetkedel siis KORRAKS võitsin ikkagi selle sisemise uuesti kätte, kuna hobuse nina ma teistmoodi tõesti kontrollida ei saanud.
Välimise ratsme ära andmine soodustas ülepainde tekkimist ja õlast välja vajumist, aga selle vastu aitas see, kui säärega pisut edasi sõita ning sisemist ratset ka parasjagu nii palju järgi anda, et ta saaks selle tekkinud energia ettepoole suunata, mitte ei keeraks pead ratsmesurve tõttu sissepoole.
Pärast mõtlesin veel natuke edasi ja traavis tegin ka sellist ühe ratsme ära andmist aga natuke teisiti - nimelt ma hakkasin selle abil painet küsima. Kuna minu jaoks on (vähemalt hetkel) hästi oluline see teema, et hobune ise otsiks ja hoiaks kontakti, siis selle asemel, et nt vasakule painutamist aidata kaasa ratsme avamise/liigutamisega, siis vastupidi - hoidsin sisemist ratset paigal ja andsin ära hoopis välimise ratsme. Mõnikord ta reageeris koheselt, mõnikord oli vaja sisemise säärega rohkem nügida, aga eesmärk oli see, et ta üritaks seda paremapoolset kontakti ise otsida - st pikendab paremat külge ja võtab seejuures automaatselt sisse ka soovitud painde. Miks see oli parem variant painde saavutamiseks? Sest sellega ei kaasnenud mingit ratsme sikutamist või tagasivõttu. Kui sisemist painet aidata sisemise ratsmega saavutada, kipub ikkagi alateadlikult väääga tihti tulema sisse see enda poole tõmbamise hetk - et hobune kuklast järgi annaks vms... Ja Albatrossi puhul on selline asi ka üks põhilisemaid, mis teda kõveraks ajab. Selle variandi puhul aga oli ainuke ratsmetegevus järeleandmine, kõik muu käis sääre abil ja KUI hobune ennast painutas ja kontakti leidis, siis oli 100% kindel, et asi toimis õigesti, läbi selja jms, mitte ei olnud tema jaoks tegemist mingi sundasendiga.
Kokkuvõttes oli ta lõpuks palju lõdvestunum, ERITI galopis. Seal toimis see kõik superhästi, kuigi eesmärk oli ka natuke teine kui traavis. Aga traavis oli samuti kõik selline...noh, mugav ja hea ja pehme ja tema tegi sama palju tööd ära kui mina.
Muidugi ei arva ma kaugelt, et kogu aeg peakski nii sõitma, nagu ma kirjeldasin, aga see oli lihtsalt jälle üks hea harjutus konkreetsete probleemide jaoks ja minu arvates toimis päris hästi.
Sebastianiga on veidi raskem periood... hea on see, et vasakust jalast galopp tuleb juba enam-vähem lihtsalt, kui ma ta õlga suudan kontrollida välja vajumast; ning samm on ka tunduvalt paremaks ja lahtisemaks läinud võrreldes algusega, kuigi on siiski tunduvalt raskem allüür tema jaoks kui traav või galopp. Aga miski häirib teda kohati ratsmekontaktis... ja päris palju kohe. Viimane kord nt ei saanud ma ÜLDSE mingit kontakti hoida sel ajal, kui ta seisis. Ma ei küsinud talt mitte midagi, aga üritasin oma käega tema suuga võimalikult pehmet kontakti leida, lihtsalt et ma õrnalt tunnekski seda - aga ei. Nii kui tal 100% vaba ratse ei olnud ja tundis suus imeõrna kontakti, üritas ta kõike võimalikku - viskas pead üles ja sikutas pead alla, keeras kaela rulli või üritas kuidagi vääneldes ratset mu käest ära sikutada. Liikumise peal pole asi nii hull, aga ikka mingeid probleeme on. Eks tal on praegu erinevaid ratsanikke ka vahepeal olnud ja võib-olla satub lihtsalt segadusse.
Pirelliga saame parematel päevadel ilusti ringi traavitada, kuid vahel siiski väljuvad närvid natuke kontrolli alt :P, nendel päevadel teen lihtsalt vähem. Märana on tal ka natuke "rohkem iseloomu" kui neil kõikidel armsatel ja toredatel ruunadel, kellega ma rohkem tegelenud olen - st ta ikka näitab välja, kui ta ei viitsi või ei taha, aga enamasti ma lihtsalt ignoreerin sellist käitumist, kiidan palju siis, kui ta tubli on, ja üritan rahulikult, aga võimalikult kiiresti tegutseda, et tal oleks kogu aeg millegi peale mõelda ja ei jõuaks ära tüdineda
No comments:
Post a Comment