Hobuse käsitlemine maast

Ma mõtlen, et peaks vahelduseks rohkem tähelepanu pöörama hobuste maast käsitlemisele ja noh, maatööle, ühesõnaga. Albatrossi puhul on natuke vist märgata seda, mida enamus nimetaks: "hobune on ülbeks läinud". :P Mina seda nii ei nimetaks, sest esiteks ta käitumine ei ole sugugi nii halb, kui sellest lausest järeldada võiks, ja teiseks - miks peaks hobune iseenesest alati ideaalselt käituma, kui temalt seda ei nõuta.

Albatrossi ma tunnen hästi ja tean, et kui ta ka vahel astub puhastamise ajal kuhugi kõrvale, siis ta nagunii jääb uuesti seisma. Kui ta otsustab iseseisvalt kuhugi ninaga tuhnima minna, siis see on pigem naljakas ja ma saan ta sealt ju kohe ära võtta, kui see probleeme peaks tekitama. Kui ta mul käe kõrval või järel kõndides tahab äkitselt seisma jääda, hoopis kuhugi mujale vaadata vms, siis mul pole tavaliselt midagi selle vastu, et seal mõni sekund või pool minutit aega veeta ja lasta tal uudistada. Lihtsalt mõnikord, kui ma parasjagu EI taha, et ta mingite oma mõtete ja tahtmiste järgi tegutseks, vaid mind kuulaks, siis ei saa ta sellest kohe aru.

Teisest küljest... kuna ta ei ole iseloomult selline hobune, kes hullumoodi tahaks inimese seltsi ja suhelda ja trenni teha jne, samas aga on väga leplik ja pole mingi vastuhakkaja tüüp, siis ma tegelikult proovingi mitte iga tema mõtet ja tahtmist maha suruda, vaid lasta ka temal välja näidata, mida parasjagu mõtleb või arvab. Muidugi ei ole hobusel sellist mõtlemist, et "ma ju olen valmis teda iga päev tund aega seljas sõidutama, midagi võiks vastutasuks ka saada", aga mul inimesena on sellised mõtted olemas ja siis ma üritan kuidagigi tema elu mõnusamaks teha. Ma tahaks ikkagi mingit sorti vastastikust sõprust (nii palju, kui see võimalik on), mitte tallaalust, kes minu juuresolekul midagi teha ei julge peale käskude täitmise.

Aga jah - mingisugused maatöö-trennid lisaks igapäevasele käsitlemisele võib-olla aitaks talle meelde tuletada, et KUI ma midagi ütlen, siis ma ka mõtlen seda; samas ei peaks ma alati teda keelama ja korrigeerima, kui ta midagi oma peaga välja mõtleb või teha proovib. Öeldakse küll, et hobune ei saa aru, kui ta ükskord tohib mingit asja teha ja teine kord mitte - aga ma ei eeldagi seda, et ta vastavalt minu tujudele suudab ära arvata, mida ta parasjagu tohib teha või mitte. Ma eeldan lihtsalt seda, et kui ta proovib midagi sellist, mida ma hetkel ei soovi, siis annan sellest märku ja ta kuulab ja jätab järgi. Võib-olla on see tõesti natukene keeruline ühe hobuseaju jaoks :P, aga kui sellesse kannatlikult suhtuda ja ennast lihtsalt piisavalt tihti korrata, siis on tulemuseks ehk siiski natukenegi rahulolevam hobu? :)

Siiski - kuigi Albatross võib vahel katsetada, et kas ta ikka peaaaaaaaaaaaab tegema nii, nagu ma ütlen, siis tänu maatööle (mida ma varasematel perioodidel olen ikka oma arust piisavalt teinud) on tema igapäevane käsitlemine siiski NIIII palju kergem ja mugavam, kui ükskõik millise teise hobuse puhul. Selliseid lihtsaid asju, nagu surve eest ära astumine, pea langetamine, ja 100 muud pisiasja, pole teistele hobustele lihtsalt kunagi õpetatud või on seda teinud keegi teine, kelle märguanded on kindlasti osaliselt teistsugused kui mul. Albatross saab tihtipeale juba peaaegu olematutest märguannetest aru, mida ma tahan, kuid teiste hobustega näen vahel tükk aega vaeva, enne kui neilt oodatud reaktsiooni saan.

Nendele noortele hobustele, kellega praegu tegelen, on muidugi maast enam-vähem selgeks tehtud hädavajalikud märguanded, mida iga hobune enne ratsahobuseks saamist teadma peaks, aga tegelikult võiks ka nemad nii-nii palju rohkem osata ja kergemini inimesest aru saada. Kahjuks pole võõraste hobustega kunagi nii palju aega, kui enda omaga, ja kõike, mida tahaks, nendega lihtsalt teha ei jõua. Aga vähemalt ma tuletasin nüüd endale jälle meelde, kui hästi maatöö hobuse üldisele käsitlemisele mõjub, nii et ma tõesti proovin meie vähesest ajanatukesest kasvõi pisikese osa ka selle peale kulutada. :)