whats up

Kõik on ikka vahvad.

Albatross sai ükspäev nüüd massaaži jälle, kuigi ma ise ei saanud sel ajal kahjuks tallis olla. Aga noh, vähemalt läks puhkepäev ka asja ette. :)
Olen käinud põllul jälle, paar kõksu teinud, korra topeltkordet proovinud, niisama platsil mänginud ja noh, natuke üritanud ratsastada ka siiski. Nii et päris vaheldusrikas nädal vist.
Põllul käies tegin seekord galoppi ka veidi sekka ja mulle tundub, et talle meeldis. Üsna hoogse tempo tahtis üles võtta, aga kihutama ei hakanud, närveldama ei hakanud, lihtsalt jooksis. Võib-olla liialdan, kui ütlen, et ta lausa TAHTIS joosta (sest ilmsselgelt valiks ta ju mittemillegitegemise trenni asemel), aga ma ei pidanud teda sundima küll millekski, andsin ainult märku ja tema tegi kõik ülejäänud. See oli mõnus.
Topeltkordet tegin jälle päitsetega, aga noh - tavalised päitsed liiguvad peas natuke liiga palju ja tavalised korded ei ole piisavalt kerged ja ei jookse ikkagi piisavalt hästi läbi sedelgarõngaste, nii et päris õige värk see pole. Muidu oli täitsa okei, aga vasakule poole ringi ta väga joosta ei tahtnud. Kui sisemise korde otse suuliseni panin, oli kõik ok, aga kui see läbi sedelga läks (et saaks vahepeal suunamuutuseid teha), siis tekkis kohati raskusi.
Lasin tal üle lattide joosta, hiljem võtsin kogu varustuse ära ja jooksime kõrvuti ka üle lattide, ma väsisin kiiresti ära. :D Tegin veel nalja ja ronisin talle selga korraks. Õnneks Albatross oli armas ja mingeid trikke ette ei võtnud, aga niipalju tegi mulle muidugi selgeks, et kui mul tema peaga ega kaelaga mitte mingit kontaktivõimalust ei ole, siis ainult sääre, istmiku ja keharaskuse märguannetest on tal sügavalt ükskõik. :P Sain ta edasi liikuma küll ja kuna häälkäskluste peale ta oskab seista ja taandada, siis need ka natuke tulid välja, aga pööramisest, rääkimata keerulisematest asjadest, polnud juttugi. Kui tal oleks kasvõi jalutusnöörike ümber kaela olnud, siis oleks kindlasti juba teine lugu olnud - trenni alguses või lõpus juhin teda ju tihti täiesti ilma ratsmeid kasutamata, aga kuna ta sai esimese sekundi jooksul aru, et mul nagunii ei ole midagi, millega tema esiotsa mõjutada, siis läks nii... et ta kõndis otsejoones värava juurde. :)

Oma adrenaliinilaksust Sebastianiga pole ma vist ka rääkinud - nimelt pandi meid hüppama. Oli vaja ägedat Spartacuse järglast demonstreerida ja lõppes asi sellega, et ma lendasin temaga üle umbes meetrikõrguse okseri (äkki oli madalam... mulle tundus igatahes 150cm vähemalt!) ja ainuke mõte mu peas oli, et palun, palun püsi seljas! :D See oli raudselt kõige kõrgem okser, mida ma kunagi hüpanud olen JA kõige kõrgem takistus, mida Sebastian koos ratsanikuga hüpanud on JA meie esimesed hüpped koos JA koolisõidusadulaga (oskasin ikka õigel päeval hüppesadula asemel selle panna, eksole) JA kuna Sebastian tõesti hüppab hästi, siis ei ületanud ta seda takistust mitte just väga tagasihoidlikult. :P Seega tegi paar päris korralikku õhulendu, aga kuna mu otsused iga kord üsna varakult temaga kaasa minna osutusid õigeteks - ta õnneks pigem tõukab mitu meetrit varem ära, mitte ei koperda väikseid samme kuhugi alla - siis seekord torti ei saanud.
Tagantjärgi oli tegelikult päris vahva, aga samas tõestas jälle hästi, et ratsastus vajab ikka palju tööd - nt kui ta juba veits hüppehoogu läks, siis ei olnud eriti kerge teda galopis takistusele peale saada, lihtsalt ei keeranud välja. Aga noh, see oligi ühekordne värk lihtsalt hüppe näitamiseks, ega ta selllisel tasemel trennideks veel nagunii valmis poleks. Oh, aga kellegi osava takistussõitja käe all võiks temast küll ükskord võimekas hobune tulla.

Pirelli jaoks ei olegi väga palju aega jäänud - üks päev, kui Maarja appi teda hoidma tuli, otsustas ta olla närviline ja mitte kuhugi me omadega ei jõudnud (noh kõhuli ikka sai käidud seljas, aga mitte rohkem), aga suure tõenäosusega see oli lihtsalt seepärast, et ta pole nüüd harjunud kaht inimest korraga jälgima jne. Täna oli tubli, sain taaskord selga minna ja täitsa mitu minutit seiklesime sammus mööda platsi ringi. Ja tegelikult, KUI ta otsustaks pukitama või ringi hüppama hakata, siis ega see korde otsas hoidja seda hobust nagunii eriti peatada ei saaks, nii et lõppkokkuvõttes polegi väga vahet. ;) Loodame lihtsalt selle peale, et ta on edaspidigi tubli.