Albatross ja teised hobutegelased

Hetkel tulevad puhtalt Albatrossi ja C päevad, sest mitmed noored pidid üks päev oma hundihammastest loobuma. Hakamooridega saab küll sõita, aga that's not my cup of tea. Kui mõtlema hakata, siis ma ei ole vist kunagi hakamooridega hobusega ratsutanud, aga nagu selgub, ei tunne ma sellest ka puudust. Kui ma kunagi mingit suulisevaba varianti prooviksin, siis ma tõenäoliselt eelistaksin midagi sidepulli või Dr. Cooki valjaste laadset... Aga niipalju siis sellest.

Aga C... temaga on raske. Ma olen varem ainult kahe enam-vähem sama keerulise hobusega tegelenud, kusjuures üks neist oli vägagi sarnane temaga, ehk siis temperament ja iseloom ja kõik on super, välja arvatud see üks pisike asi... Selles mõttes eriti kaugemale polegi jõudnud temaga vahepeal, sammu ikka kõnnime tasapisi ja see on siiani okei olnud. Aga traavi ma ei julge proovida.

See on naljakas, et kui ma noorte hobustega tegelen, siis vahel keegi kommenteerib, et hulljulge, aga tegelikult see pole ju üldse nii. Kui ma midagi teen, siis ma olen enamasti 90% veendunud, et see on turvaline ja rohkem kui 90% juhtudest on see nii ka olnud.
Üks hea näide on see, et ma enamasti tegelen üksinda hobustega. Ja kui kõrvalseisjale tundub ohtlik, et ma ilma kellegi hoidmata hobusele selga ronin, siis mulle tundub palju ohtlikum see, kui hobusega tegelevad kaks erinevate reaktsioonidega, erinevate kogemustega inimest, kellest vähemalt üks eriti hästi konkreetset hobust ei tunne ja tuleb loota selle peale, et hobune kuulab neid märguandeid ja seda inimest, keda parasjagu vaja, ning suudab teisest inimesest mitte välja teha. Minu arust on selline viis tunduvalt "hulljulgem".

Mõnikord tuleb aga ikka ette mingi pirn (nagu nüüd) ja kui ma olen ohutuses ainult 10% veendunud, siis kuidagi ei taha ennast sundida ikkagi järele katsetama, kas veab seekord või mitte. Muidugi noortega tegeledes on riskide täielik vältimine võimatu, sest vastasel juhul ei jõuaks kuigi kaugele. Üha rohkem olen ma veendunud ka selles, et väga oluline on hobust hästi tunda - sest edasimineku kiirus sõltub väga palju sisetundest, kas hobune tundub uueks asjaks valmis olevat või mitte. Nt kõik hobused ei PEA oskama kordel joosta enne selgaminemist - on tulnud ette paar loomakest, kes tõesti sellest kas aru ei saa või ei taha saada, aga see ei pruugi mingi määrav aspekt olla (kusjuures nad on kordel jooksmise ilusasti lõpuks ära õppinud, aga seda alles hiljem). Kõige selle tõttu eelistan ma iga kell ise hobusega algusest peale tegelemist, et teda tundma õppida, mitte olla ainult see, kes selga ronib (kuigi ajapuuduse tõttu läheb vahel ka nii). Sest see esimene selgaronimine - see oli mulle võib-olla kunagi tähtis Albatrossi puhul, kelle jaoks ma olin esimene ratsanik ja kes oli minu jaoks esimene selline hobune - praeguseks on sellest ju üsna ükskõik, just see õppimise-õpetamise protsess on see, mille pärast mulle noortega tegeleda meeldib.

Tagasi teemasse minnes, siis ma ikkagi usun, et C-st saab ükskord mõnus hobune ka ratsutamiseks. Usun seda vist iga hobuse puhul - aga enamasti nii ongi ju. Ja tõsiselt, optimistlik on NII palju toredam ja kergem olla, kui pessimistlik! Ma olen ju mõlemaid proovinud, nii et tean, millest räägin. :D

Ja Albatross... ta käis trennis üks päev. Mõtlesin tükk aega, aga kuna ma ikka eriti ei taha, et ta terve jaanuarikuu JÄLLE puhkaks, kuni ma ära olen, siis ta võiks vahetevahel teistega trennis käia. Ja tegime juba nüüd algust, et siis ma mõned korrad näen ise ka, mis mu hobune teeb ja kuidas läheb ja siis on süda rahulikum. Oli täitsa okei, kui välja arvata see, et ta iga võõra inimesega ikka proovib, kas annab natuke laiselda. :)

Aga jah, kui ta vahepeal ka ennast natuke liigutab, siis võib-olla väike osa vormist, mis praegu muidugi ka eriti kiita pole, jääb alles, nii et ei pea veebruaris jälle vaikselt pisitasa ainult hobuse "liigutamisega" pihta hakkama. Kusjuuuures, ma mõtlesin, et äkki tund aega trenni on talle liiga palju, kuna ma teatavasti väga pikkasid trenne ei tee ja võib-olla ta vastupidavus ei ole peale seda silmajama veel päris endisele tasemele tõusnud, aga Triinu sõnul oli ta vist ainuke hobune, kes selles trennis märjaks ei läinud. See on väga veider, sest tal on vähem koormust kui tunnikatel ja see aasta ka üsna paks talvekarv, aga näed... eks ta vast ise ka muidugi säästab energiat rohkem kui teised, sest kuigi kõik tegid enam-vähem samu asju ja sama palju, siis Albatross ei lasknud endale kunagi kaks korda öelda, et võib jälle sammu jääda. :P

Tema tekke ei olnud ma seegi talv veel välja otsinud (nii lihtne on, kui saab ilma hakkama), aga Albatross parandas selle vea ja sikutas tekihoidla kuskilt tagumisest nurgast oma teki ühel öösel külje alla soojenduseks. :) Ta boksi kõrval lae all on kohe suur tekiriiul ja kuigi ta teoreetiliselt ei tohiks ulatada oma ninaga tekkideni, sest boksisein on kõrge, seina ja lae vahel ka suht vähe ruumi, ning tekid boksiseinast alati võimalikult kaugele lükatud, siis kuuldatavasti on ta sellist nalja juba mitmeid kordi teinud, lihtsalt siiani teiste tekkidega. Not so funny vist nende jaoks, kes tekke reaalselt KASUTADA tahavad.

Kuna kisub jälle pikale, siis trennijutud jäävad praegu ära. Aga üldiselt olen enam-vähem rahul... leidsin youtubest mõned huvtavad treeningvideod ühest hobusest, kus on treeneri jutt peal ja ta meeldib mulle, sest räägib täpselt selliseid asju, nagu ma tahaks, et mulle trenni ajal öeldaks. AGA kuna miski ei saa olla ideaalne, siis kohati kuuleb ka tema suust "nose more towards you" blablablaa, kuid eks ma siis keskendun ainult sellele osale, mis mulle meeldib.