Tuesday, December 28, 2010

Lumeuputus

Hobustel oli karjamaal heinarull otsa saanud ja mõned loomakesed olid igavusest kaugeleeeeeee hulkuma läinud. Üldiselt nad talvel pole karjamaa tagumises otsas eriti käinud, seega arvata võib, kui kõrge lumi seal on. Sumpasin siis seal ninani lumes tükk aega ja Albatrossi juurde jõudes olin täitsa väsinud. :P Tegin siis vahelduseks sellist nalja, et parkisin ta mäenõlva juurde ja kuidagi upitades isegi õnnestus ennast selga sikutada, nii et Albatross jalutas meid kahte ise tagasi talli juurde ja päästis mu lummeuppumissurmast.
Jalutusnöör oli päitsete küljes mõlemalt poolt, aga need tekkinud "ratsmed" jäid nii lühikeseks, et oli veidi ebamugav hoida ning kuna Albatross leidis ka traktorijälje, mida mööda tal endal kergem kõndida ka oli, siis polnudki nööri vaja - lihtsalt istusin, patsutasin Albatrossi kaela ja jälgisin, kuidas ta mind teistest hobustest mööda värava poole viis... ja NII mõnus tunne oli. :)

Trennis nõudsin üsna vähe, aga üritasin hakkama saada minimaalsete märguannete ja maksimaalselt hea koostööga ja .. jäin vist rahule. Ei olnud täiuslik, aga mõlemad püüdsime, ma usun. Ise olen kuidagi otsustusvõimetu, et MIDA ma temast täpselt tahan. Mul muidugi on mingi ettekujutus sellest, kuidas ideaalis kõik olla võiks, aga millest alustada ja mis praegu tähtis on? Vastavalt oma hetketujule küsin üks päev asju ühtmoodi, teine päev teistmoodi ja mõnes mõttes see ei ole hobuse suhtes aus... aga teisest küljest kui ma midagi ei muuda ja ühele asjale keskendun, siis tekib alati see nõme paigalseis, mis mõjub väga masendavalt. Siiski oli hea trenn.

P-ga sõitsin ka üle pika aja, ei olnud vääga vahva kahjuks. Mõned asjad on talle trennidest hästi kinnistunud ja selgemaks saanud (nt üleminekud galopile), aga sealhulgas on ka palju negatiivseid asju ja nüüd oleks neid ilmselt väga raske muutma hakata. Aga.. ega ma vist ei hakkagi. Praegu vähemalt kindlasti mitte.

Aga Cinderella, ta on niiiiii vahva ja tubli. :) Olen siiski julguse kokku võtnud ja praegu juba suudame õige pisut traavida, iga trenn jälle paar sammukest rohkem, täna tuli lausa 2 väikest ringikest vist järjest. Siis ta tavaliselt jääb ise sammu, nii et edasiminekut on vaja harjutada, aga igatahes tema pärast olen küll praegu superõnnelik.

1 comment:

heli said...

Theo on õnneks nii suur, et temaga on lumes hea käia:) Turvaline. Isegi minusugusel algajal on kergendus, sest lumme kukkuda pole nii karm...

Kaunist aastavahetust ja edukat uut aastat Sulle ja lemmikutele!