Saturday, December 4, 2010

Seoses sellega, et Albatrossiga jälle vaikselt trennitama saab hakata, tekib mul loomulikult taas igasuguseid mõtteid, ideid ja küsimusi. Hoiatan ka, et järgneb vist selle blogi ajaloo kõige pikem sissekanne, nii et kes mingeid spetsiifilisi kirjeldusi lugeda ei viitsi, võivad piirduda nii umbes esimese ja viimase lõiguga. ;)

Üleeile tahtsin teda veits ilma ratsanikuta liigutada, seega võtsin kordele, aga lõppkokkuvõttes väga ei kordetanudki. Suuliste külge ei tahtnud kordet panna, aga tavaliste päitsetega on siiski mõnes mõttes kehv, seega lasingi tal natuke lihtsalt liikuda, mingit "tööd" ei teinud. Ega Albatross ei viitsinud ka väga kuskil nööri otsas niisama sörkida, seega tegime hästi vähe. Oma jõu- ja ilunumbrid jõudis ta muidugi ära näidata, hüppas paar korda õhku, tegi mõned kiirendused, ja muu selline normaalne peale kuu ajast puhkust kordel demonstreeritav värk. Kordel on ta alati "metsikum" kui sadula all.

Eile ja täna siis käisin natu seljas ja sellest kirjutakski. Eilse lühikese peamiselt sammu sisaldava trenni jooksul (hoidsin samal ajal kahel trenniponil silma peal, mis lõppes sellega, et suurem osa tähelepanust läks neile) tundsin kahte probleemset asja (õnneks palju ka mitteprobleemseid asju! aga nendest täna ei kirjuta): esiteks ikka ja jälle seda, et ta ennast kõveraks kippus keerama, ja teiseks seda, et ta pöörete peal kehaga üsna viltu vajus. Selles tavalises mõttes nagu sisse vajumist polnud, et õlaga trügiks, paine valeks vahetuks jne, aga ta keha läks umbes nii nagu mootorrattad siis, kui suure kiiruse pealt kurve võetakse - hästi kaldu. Galopis ma olen seda varemgi tundnud, traavis pole aga väga probeem olnud.

Kuna ma viimastel päevadel olen aga hästi palju uurinud/lugenud/vaadanud hobuse loomuliku asümmeetria kohta, siis sain aru, et selline kaldumine on põhjustatud täpselt samast asjast, mis pea-kaela kõverdamine - sellest et hobune ei ole mõlemalt poolt ühesugune ja seetõttu mitte päris sirge. Seega need kaks põhilist probleemi, mis ma märkasin, on sisuliselt üks ja sama. Sama põhjus, erinevad väljendusviisid.

Kui nüüd sellest pea ja kaela ebanormaalsest kõverdamisest täpsemalt rääkida, siis Albatrossi puhul tähendab see eelkõige seda, et suurem osa kaela (turjast kuni kuklani või vahel natuke lühemalt, umbes kuni kolmanda kaelalülini) on painutatud ühele poole ja siis see viimane ots teisele poole. Kui paine on teisele poole alates kolmandast kaelalülist, siis on seljas olles reaalselt näha, kuidas kael on S-kujuline. Kui aga paine on sama kuni kuklani, siis on nö vales paindes ainult pea, aga kuna pea eksole ei paindu :P, siis see väljendub selles, et ta keerab pea viltu ja nina väljapoole. Igatahes tähendab see, et ta ei ole läbi kogu keha ühtlaselt paindes ja lõdvestunud.

Selleks, et kaela mitte üle painutada või kõveraks muuta, peab hobust olema võimalik painutada kuklast, ning ta peab sealt pehme ja järeleandlik (kuigi mulle ei meeldi see sõna väga) olema. St, et kui sa natuke ühe käe sõrmed ratsme õmber kokku pigistad, peab hobune võtma kuklast vastavale poolele kerge asetuse, ILMA et ta kael seejuures kuhugipoole liiguks. Kael peab turjast alates kogu pikkuses olema otse.

Muidugi, kui asi toimub liikumise pealt ja sa hobusega nt volti teed, ta säärega kehast paindesse nõuad, siis selleks, et kogu keha painduks ühtlaselt, peab ka kael natuke pöörduma, aga täpselt sama palju kui keha ise! Hobuse selgroo rindkere- ja nimmeosa on palju jäigem, kui ta kael, mistõttu kael kipub alati rohkem painduma, see aga on vale. Kaela paindumine peaks 100% tulema ainult sääretöö tagajärjel, sest niipea, kui seda hakkab mõjutama ratsaniku käsi, läheb suure tõenäosusega kõik nässu. Käsi võib ratsmega pisut mängides mõjutada ainult kuklast painutamist, mitte turjast, kust kael alguse saab.

Niisiis, selleks, et asi lihtsam oleks, tegin Albatrossiga kukla-asetamise harjutust seisu pealt. Võtsin ta rajale seisma, nii et hobune oli kogu kehast sirge, ja siis liigutasin ühe poole näppe hääästi natuke, nii et ta vaatas õige natuke sissepoole, aga kael veel ei liikunud kuhugi. Seda peab suhteliselt hoolikalt jälgima, sest isegi Albatrossi puhul, kes ei ole alati just kõige tundlikuma suuga hobune, piisas väga vähesest selleks, et ta oma kukla ühele või teisele poole asetaks. Niipea, kui liiga palju küsid, keerab hobune pead juba koos kaelaga ja see on jälle vale. Seda tegin siis kordamööda ühele ja teisele poole, ja täitsa reageeris, kael jäi ka ilusti sirgeks.

Veel üks asi, mida sellist harjutust tehes võib jälgida, on see, kui hobuse kukla pealt käib selline jõnks läbi, inglise keeles nimetatakse seda "flipping the crest" või "flipping the nuchal ligament". Kui ma seda esimest korda proovisin/vaatasin Albatrossi peal, siis ma olin täiesti üllatunud, kui hästi seda näha on. Ühesõnaga, kui hobune kuklast ühes suunas ÕIGESTI asetub, siis liigub kuklal naha all olev osa ühele poole - ja sealt käib kohe selline silmaga märgatav jõnks läbi. Kui kukal teises suunas asetada, siis liigub jälle teisele poole. Ma ei teagi, mis see täpselt on, mis seal liigub, kas nahaalune rasvakiht või tõesti siis see kuklataguse-side (ingl k. nuchal ligament), aga midagi igatahes liigub, ja see näitab väga hästi ära, kas hobune tegelikult ka kuklaasendit muudab või lihtsalt liigutab pead ja kaela ühele küljele, ise seejuures veidi kõveraks jäädes.

Kui ma seda eelkirjeldatud harjutust eile Albatrossi seljas proovisin, siis ma jõnksu eriti tihti ei näinud, täna aga juba küll. Esimest korda (kunagi ammu) vaatasin seda üldse maa peal olles - see on lihtsam. Seisin ta ees, lasin tal pea natuke allapoole tuua, et kukalt näeksin, ja siis liigutasin suulist kordamööda ühelt poolt, nii et ta painutas vasakule, ja teiselt poolt, nii et painutas paremale. Teiste hobuste peal pole ma seda proovinud, seega ei tea, kas mõni hobune on ka niiiii jäik ja kuidagi ühepoolne kuklast, et ta üldse asetust ei muudagi, aga enamikul on "jõnksu" tõenäoliselt ikkagi näha. Võib-olla mitte kohe esimese "asetamisega", aga kui ühes ja teises suunas kordamööda painutada, siis mingi hetk peaks nägema siiski.

UD-foorumis oli kirjutatud, et tegelikult näeb isegi tipptasemel hobuseid, kes sõidavad nt kogu skeemi läbi ühepoolse kuklaasetusega. Kaelaasendit loomulikult muudavad, aga kuklast jäävad samaks, lihtsalt sellel tasemel keegi ei pööra enam eriti sellele tähelepanu. Ma päris hästi seda uskuda ei tahtnud, aga kui ma nüüd eile sattusin vaatama Totilase videot tema uue sõitjaga, ja konkreetselt seda jälgima hakkasin, siis täiesti lõpp! Ma nägin niiiii paljusid kohti, kus hobune ei olnud sirge, et see on lausa naljakas. :D Uskumatu, noh. Vigasid muidugi leiabki igalt poolt, kui otsida, ja see ei ole nüüd kuidagi Totilase halvustamiseks öeldud, sest ta on mu arvates vägaväga andekas hobune (+ uue ratsanikuga pole ka koostöö kunagi kohe alguses parimal tasemel), aga... nobody's perfect ja tuleb siiski välja, et ka tipphobustel on omad raskused.

Ja üldse - kui tuua nt võrdlus inimeste seast, siis paremakäeline inimene ei suuda kunagi vasaku käega õppida kõike sama hästi tegema, kui paremaga. Vasak käsi võib pideva treenimise abil päris osavaks saada, aga kui sa oled sünnist saati kirjutanud parema käega (okei, sünnist saati ei kirjuta, aga põhimõtteliselt :D) ja teed seda ka edaspidi, siis võid küll iga päev natuke vasakut kätt ka harjutada, aga sama hästi või ilusasti kirjutama ei õpi.

See vasaku-paremakäelisus ei ole küll päris sama, mis hobuste puhul nõrgem ja tugevam külg, aga osaliselt saab mu arust võrrelda küll. Miks peaks hobune, kes on sünnist saati rohkem paremale painutatud, treeningu tulemusena (mis kestab iga päev vb tund aega ja sellest mitte kõik ei ole nö raskema küljega tegelemine) mõlemalt poolt nö võrdseks muutuma? Jällegi, treening aitab väga palju, aga mingit täiuslikkust ei olegi võimalik saavutada.

Oeh, ja kui ma nüüd lõpuks kirjutamisega tänase trennini jõuan, siis ütleks, et see oli päris hea. Hoidsin kogu aeg meeles sedasama asja, et KUI ma käega midagi teen, siis ainult kukla lõdvestamiseks... ja et ei kasutaks kätt üle, ei tõmbaks sellega kaela ühele/teisele poole ja see aitas! Vajaliku kaelapainde võttis ta iga kord ise, koos sääresurve tagajärjel tekkinud kehapaindega - loomulikult paremale natuke rohkem kui vasakule, sest see on tema jaoks lihtsam, aga see pole mingi oluline probleem hetkel.
Galopis jäi küll mõnusaks pehmeks kuklast kogu aja, aga ikka kippus rohkem peakest viltu ajama, kui traavis. Jõudsin ühesõnaga sinnani, et ma VIST ise enam ei soodustanud väga seda kõverust ja nendel hetkedel oli super. Enda loomuliku asümmeetria ja ka halbade harjumuste tõttu (millele ma varem kahjuks kaasa aidanud olen) ajas ta aga mõnikord siiski ise selle kaela kõveraks ja siis ma enam eriti midagi teha ei osanud. St et selle jama vältimine ja üldse mitte tekkida laskmine on palju lihtsam, kui parandamine. Aga kokkuvõttes oli trenn mu arust üsna positiivne.

Tegin üsna lühidalt, aga Albatross jõudis vahepeal hingeldama hakata ning isegi pisut niiskeks läks kaela pealt. Võhm on ilmselgelt meid hüljanud selle puhkeperioodi jooksul. :P Ning kabjad tunduvad tal praegu üsna tundlikud... meil jõudis eelmine nädal ju plats täpselt üks päev enne soolamist ära jäätuda ning kuigi enamus on nüüdseks pehmenenud, on mõnes kohas siiski pealmise lahtise liiva all mõned sügavamalt jäätunud kohad ja seal talle kohe üldse ei meeldi astuda, nii et suht piiratud ala peal tuleb sõita. Aga loodetavasti pehnemevad ka need mõned külmunud lapid üsna peatselt - ülejäänud ju küll sulas üles. :)

No comments: