Tuesday, March 1, 2011

Up and down and up and down...

Eile võtsin arvutis mingi suvalise lihtsama L-skeemi lahti, jätsin kiiresti meelde ja trenni minnes tahtsin seda proovida sõita. Alguses tegin lihtsalt erinevaid elemente läbi ja noh, väga hull ei olnudki, isegi täisistakus sain vahepeal mõnusalt istuda, AGA... mingi hetk enam ei läinud nii hästi ja lõpuks ma olin jälle üks suur masendus. Albatross arvatavasti ka (kuigi lõpetasime ikka selliste harjutustega, mis tal hästi välja tulid). Mida ma teen, kui mu hobune lihtsalt ei suuda õigesti vasakule painutada?

Ja siis ma mõtlesin, et... oletame, et mingit väga kehva painduvusega last tahetakse panna spagaati tegema. Või kedagi mitte eriti sportlikult andekat tahetakse panna kiiresti jooksma. Ühesõnaga mingi füüsiline nõudmine, mille saavutamine ei ole kaugeltki maailmaime, aga mingil põhjusel just konkreetse inimese jaoks väga raske.
Iga päev sunnitakse selle nimel trenni tegema ja harjutama ning aja jooksul kindlasti asi natuke muutub paremaks, aga kui aus olla, siis - päris eesmärgini jõudmine on ju tema jaoks põhimõtteliselt võimatu? Ja kuigi keegi nüüd otseselt ei SUNNI teda kuidagi vägivaldselt, siis igakord öeldakse ilusasti: palun, ürita natuke rohkem ja nüüd natuke veel. Ja homme jälle. Ja ülehomme ka. Isegi kui keegi ei kurjusta, saab ta siiski aru, et temaga ei olda alati päris rahul ja et vahel valmistab ta teistele natuke pettumust. Tegelikult ta ju pingutab nii palju kui saab, aga siiski: "Tubli, kuid proovi natuke rohkem. Natuke veel. Sellest veel päris ei piisa. Kas sa tõesti ei saa õige pisut rohkem pingutada?" Ja keegi ei mõtle sellele, et võib-olla ta tõesti ei saa.

Hobuste mõtted ja tunded on (õnneks) muidugi väga erinevad inimeste omadest, seda ma tean. Kahjuks ei oska keegi öelda täpselt seda, kui suurel määral need erinevad... ja kui palju seal ka sarnast leidub. Inimesena ma igatahes see laps olla ei tahaks.




Koju jõudes oli tuju vähe normaalsemaks läinud, lugesin raamatut ja siis ma leidsin sealt pildi Albatrossist. Täpselt tema pilt. St joonis sellest, kuidas üks hobune ennast painutamise ajal (või ka niisama) kõverasse võib keerata. Nii et neid õnnetuid ratsanikke ja hobuseid, kes selle kallal vaeva näevad, peab ikka rohkem olema kui ainult meie kaks.
Kahjuks ei olnud seal kirjas, millega seda häda ravida. Oli öeldud vaid, et ratsanik teeb probleemi hullemaks sisemise ratsme ülekasutamisega (tunnistan end süüdi) ja sellega, et ei toeta piisavalt välimise jalaga (tunnistan end süüdi kuni umbes nädala taguse ajani, mil ma avastasin, et see välimine jalg peab seal vähemal sama korralikult vastas olema, kui sisemine, mille ümber painutada püüan). Oli ka tabav lause selle kohta, kuidas taolise hobusega sõita on: "It is like trying to write with a broken pencil." Täpselt nii ongi.

Kuna ma seda välimist jalga nüüd juba natuke kontrollin, siis on praegu vaja ratsme ülekasutamisest võitu saada ning selle käigus välja mõelda, kuidas ma ta nina siis sinna sissepoole saan, arvestades, et ratsme, sääre või keharaskusega ma teda seda tegema panna kas ei suuda või ei tohi. Kuidas siis? Hmm... läheb aina keerulisemaks. Oletame, et nina läheb ise paika, kui ülejäänud hobune korras on - aga kuidas seda saavutada? Hmmmmmm.....

Pean tunnistama, et kuigi ma olen oma erialavalikuga väga rahul, siis ühe eksiarvamuse (nii enda kui teiste peast) võin kindlalt ümber lükata - NII suurel määral ajurakkude pingutust nagu ratsutamise õppimine vajab, veterinaariaõpingud küll ei nõua. :D


PS! Kui keegi peaks kahtlema, siis ma kinnitan, et Albatross on kõigest hoolimata ikkagi maailma kõige parem hobune, isegi kui ma seda igas postituses ei korda. See on lihtsalt elementaarne, Watson!

3 comments:

Anna Pindam said...

Mis sellesse painutamisesse puutub, siis kas Sul pole mõnda kiropraktikaga kokku puutunud inimest, kes saaks hobust vaadata? Ehk oleks võimalik siiski seda "halva painduvausega last" panna spagaati tegema?

Ingrid said...

Kahjuks ei tea nagu eriti... Kui leiduks mõni usaldusväärne ja kogemustega inimene, siis Albatrossile kuluks vist selline ära küll, ainult et kust neid siin Eestis leida?

Anna Pindam said...

No ma kardan, et sellist päris "tõelist " kiropraktikut Eestist vist ei leiagi, mujalt maailmast aga küll. Ometi on Eestis ka selliseid inimesi, kes on kiropraktikat saanud nuusutada ja mina usun, et see on juba algus iseenesest:)