Täna oli plaan minna vahelduseks maastikule (ehk talli lähedusse põldudele/radadele, kuna ma kaugele üksi ei julge minna) kolama, AUSALT oli... aga seal, kus inimesed olid lume peale kena raja sisse kõndinud, vajus Albatross igal sammul vähemalt poole meetri sügavuselt sisse. Ja kuna lumi pole enam selline kohev ja pehme, vaid vahepealse sula tõttu kohati kokku vajunud, siis tundus järsku see lume sees tatsamise idee ohtlikult konte murdev (no võib-olla mitte nii hullusti, aga väga ebamugav oli küll ja kindlasti mitte päris ohutu). Umbes 10 meetrit kõndisime, siis tulin hobuse seljast maha ja üritasin teda veenda edasi liikuma, et hangest jälle välja tee peale saada. Mul oli muidugi kerge, mina ju lumme ei vajunud - aga jõudsime ikka mõlemad jälle sileda tee peale ja jalutasime vana tuttava maneeži poole. Veidi kahju, sest see tähendab, et enne lume sulamist polegi põhimõtteliselt võimalik kuhugi minna, kui just jäise tee peal jalutada ei taha.
Aga trenn kujunes nii, et me proovisime jalavahetusi. Jalavahetused on sellised asjad, mida ma praktiliselt üldse Albatrossiga proovinudki ei ole (mõned üksikud korrad nende aastate jooksul ehk), rääkimata siis pidevast harjutamisest ja õpetamisest. Ma tean, et paljud alustavad nendega juba oma 4-aastaste hobustega, eriti takistussõidusuunitlusega ratsutajad, aga tegelikult on õige jalavahetus hobusele ikkagi üsna keeruline. "Õige" all ma mõtlen seda, et hobune vastab ratsaniku märguandele, mitte ainult tasakaalukaotusele, mida tihtipeale jalavahetuste õpetamiseks hobuses provotseeritakse.
Teine asi ongi see, et selle harjutuse keerukus hobuse jaoks sõltub VÄGA palju tema tasakaalutunnetusest. Mõni väga hea tunnetusega (või on see vastupidi, hoopis halb tasakaalutunnetus, kui välditakse kontragalopi jooksmist?) hobune vahetab galopis iga pöörde peal automaatselt juhtiva jala ära ja sellistel pole tõesti ka 4-aastaselt mingit probleemi seda iseenesest sooritada, samas teised võivad samas vanuses ka väikseid volte "valest jalast" sõita ja ei tule mõttessegi midagi ära vahetada. Albatross kuulub kohe kindlasti sinna teisse kategooriasse, mistõttu ma polegi eriti nendega vaeva näinud - teadsin juba ette, et ilmselt me sellega hakkama ei saaks. :)
Ja ega ta ratsastuse poole pealt nagu päris valmis selleks veel ei olegi - nt galopist sammu meil praktiliselt üleminekut ei eksisteeri veel. Sammust galoppi küll, see on hoopis lihtsam. Aga... kuna vahel ikka tuleb isu midagi uut proovida, siis seda ma tegingi, ja peale tänast polegi enam nii lootusetu tunne nende jalavahetuste osas. Mõned korrad ei vahetanud, mõned korrad vahetas ainult esimesed ja mõned korrad vahetas isegi ilusti mõlemad jalapaarid ära. Muidugi ma kasutasin ka osaliselt ära tema tasakaalust välja viimist, aga kuna ma tean, et AINULT tasakaalumuutustele ta jalavahetusega ei reageeriks, siis mingi väike osa tema ajukesest pidi ikka aru saama, et mu sääred kah mingit muutust nõudsid.
Mitte et ma nüüd nendega väga mässama hakkaks, sest basicbasicbasic on ikka oluline ja mida rohkem ma seda paika saan, seda kergemini suudaks ta ka raskemad asjad ära õppida... aga vähemalt tean, et vahelduseks võib ka midagi sellist juba täitsa proovida.
Kuigi ma kogu aeg vingun, et temaga on ikka nii raske ja see pole hea ja too pole hea, siis tegelikult ma vahel unustan lihtsalt teda võrrelda näiteks aastataguse või mitme aasta taguse ajaga. Kõige suuremad probleemid - no need ikka kummitavad kogu aeg, sest neist on nii raske lahti saada, aga üldkokkuvõttes on ta tegelikult ikka ju mõnusam küll. Kõige paremini kusjuures tunnen ma seda siis, kui ma nt vahel harva temaga hüppan (juhtus viimati just paar päeva tagasi). Kui ta vähegi oma jalakesi tõsta viitsib, siis on temaga niinii hea hüpata. Muidugi me hüppame enamasti üsna pisikesi, aga minu arust tekib peaaegu alati selline mõnus koostöö. Ja ma ei saa öelda, et Albatross oleks nüüd palju paremini hüppama õppinud - sest me oleme tegelikult niiiiiiiiiii vähe hüpanud... seetõttu ma olen päris kindel, et see positiivne muutus on just tänu ratsastusele. St ma saan teda enne takistust kokku võtta või edasi sõita, ma suudan rohkem kontrollida tema õlgu või tagumiku, kui need kuhugi vajuma hakkavad, ühesõnaga mul on päris hea kontroll hobuse üle ja mu märguanded on talle ka selged, jõuavad kiiresti kohale - kõik teebki selle asja nii sujuvaks ja toredaks. Loomulikult kui meie võimeid nö proovile panna - kas mingid keerulisemad read või kõrgemad takistused ette laduda, ei oleks asi enam nii lihtne, aga noh... mind ausalt öeldes ei huvitagi see väga hetkel. Ma lihtsalt olen väga õnnelik, kui meie praeguste pisikeste hüppamiste juures see koostöö nii meeldiv on ja võib-olla millalgi ka võtame siis tasapisi midagi keerulisemat ette.
Ma olen nüüd viimasel ajal ka hakanud aru saama, MIKS ma ratsutan ja mis selle eesmärk on: leida koostöö hobusega. See on see, mille poole ma püüdlen ja ükskõik mida ma parasjagu teen: ratsastust või hüppamist või käin maastikul või kordetan või teen käekõrval midagi või kasvõi mängin niisama lahtiselt Albatrossiga - kui ma saan seda teha nii, et mina saan 100% hobusest aru ja tema saab minust 100% aru, siis ongi kõik täpselt nii nagu olema peab! :) Muidugi see 100% on mission impossible, aga... lugege mu eelmise postituse pealkirja.
Ahjaa, treiku oli IKKA veel auto järel, seega ei saanud Albatross tänagi sellest rahu. Ei jäänud ka täna ilusasti sisse seisma, aga edusammud olid küll võrreldes eilsega - tuli väga mitu korda üleni sisse treilerisse ja lõpuks isegi suutis seal kaera süües lühikest aega paigal seista. Ja kui ta välja tagurdas, siis ma lasin tal tagurdada nii kaugele, et pea oli treilerist väljas, aga vähemalt esijalad raudselt rambi peal. See on ka selline väääääga piiripealne asi - kui ma teda liiga takistan (nt sel hetkel kui ta välja tagurdama hakkab, on väga vale otsus nööriga mingit survet avaldada), siis ta lihtsalt tõmbab ennast jõuga eemale, aga kui ma hästi ära suudan tajuda, kus see piir on, siis võin tagurdamise lõpus natuke survet avaldada - et kuule, nüüd aitab tagurdamisest, võiksid hoopis edasi tulla. Ja seekord ma suutsin edukalt piiri mitte ületada. :)
No comments:
Post a Comment