Sadulaga on lood nii nagu varem, see tähendab, et hetkel on ta kasutuskõlbmatu ning seetõttu ilmselt on ka kirjutamine nii unarusse jäänud. Kuigi ma olen tegelikult väga aktiivselt üritanud Albatrossile mingeid trennivõimalusi välja mõelda (kordetamine, töö käekõrval, ohjamine ja viimasel paaril nädalal peamiselt vabalt jooksmine chamboniga), siis väike motivatsioonikadu siiski tekib nii pika ratsutamisepausi juures. Kui nüüd kõik hästi läheb ja me üsna varsti suveks Tallinnale lähemale saame kolitud, siis on ehk väheke suurem lootus saada see sadul ümbertopitud. Loodan väga.
Vaesekesel oli talvekarva sees ju täitsa auk külje peal, sest ratsasaabastega ei olnud eriti tore suurte miinuskraadidega sõita, aga mu talvesaabaste karvane äär vist hõõrus teda veidi. Nüüdseks on Albatross tegelikult juba peaaegu suvekarvane ja sellist jubedat poolkarvutut laiku enam näha pole.
Siiski, siiski - sellel nädalal olen juba mitu korda Albatrossi selga jõudnud üle pika aja. Ma ikka mõtlesin, et väga tore oleks vahelduseks kelleltki trenni saada ja väga suur ebaõnn, et meil see siiani õnnestunud pole - seega proovisin tema selga mõnda tallisadulat ja leidsin vist ühe, millega Albatross loodetavasti end enam-vähem hästi tunneb. Mina kahjuks mitte :D, see sadul on loomulikult hüppesuunaline ja pisut väike, aga hobuse seljaga sobis just see kõige paremini ning hetkel on see kindlasti esimene kriteerium. Tegelikult olen siin teiste hobustega ratsutades nende hüppesadulatega täitsa ära harjunud, aga no mis teha - koolisõidusadulas istuda on ikka hoopis teine asi. Kui esimene päev tundus kõik väga puine ja imelik (too päev proovisin ka alles sadulat nr 1, mis kõrvalt tundus hea, aga selga ronides vajus hoopis kehvemasse asendisse), siis täna ja eile oli Albatross sadulaga nr 2 juba täitsa viisakas sõita selle kohta, et nii pikk paus sisse on jäänud. Ja kui midagi ootamatult jälle vahele ei tule, siis saame äkki nädalavahetusel trenni kah. :)
Mis veel uudist... Sebastianiga tegin eelmine nädal oma viimase sõidu. Ta oli täitsa tore. Kuna mul praegu aga kooliasjadega suhteliselt kiire, hüppetrenne viimasel ajal pole toimunud ja nagunii varsti lähen Tartust ära, siis mõtlesin, et las see tore trenn jääbki siis viimaseks, vahet pole ju kas paar nädalat rohkem või vähem. Eks näis, mis temast nüüd edasi saab, aga tõenäoliselt sügisel teda enam siin pole... ma arvan. Kindel ei saa milleski olla.
Igatahes on mul NIII hea meel, et ma sain temaga see aastake (või pool aastakest) tegeleda, ta on kindlasti üks neist hobustest, kes mul paljude aastate pärast ikka veel meeles on. Teda võib lugeda ka selleks hobuseks, kes õpetas mind hüppama (ja vastupidi). Mul käibki see õppimine koos hobustega enamasti, ega ei ole sellist luksust kõigil, et schoolmastereid jalaga segada on. Aga koos õppimine ongi mitmeski mõttes palju huvitavam, mis siis, et aeganõudvam ning enamasti vigaderohkem.
Natuke kurb on muidugi ka, aga õnneks ma õppisin juba peale oma esimest "südamemurdmist" , et hobused tulevad ja lähevad ja sellega tuleb juba varakult arvestada, seega loobumine polegi enam nii raske. Ja selle esimese südamemurdjaga läks ju õnneks lõpuks nii hästi, et tänaseks päevaks on temast mu lahutamatu kaaslane saanud ja rohkem pole selliste jaoks kahjuks hetkel kohta, seega... ma loodan, et Sebastianist saab ka ühel päeval kellegi jaoks just taoline sõber :)
Tuuli pilt
... ja üks vana pilt eelmisest aastat.
No comments:
Post a Comment