Sunday, May 22, 2011

Trennnn

Okei, kirjutan kiiresti, enne kui mul kõik meelest läheb.

Positiivne on see, et Albatross väga meeldis Annikesele ja sai häästi palju kiita. :P No otseloomulikult, ta on lihtsalt selline vahva ju. Muidugi tal võrdlusmoment puudus, sest pole meid ju varem näinud ja mu arust hobune nüüd tavalisega võrreldes niiiiii super ei olnud, aga ma ei kurda ka ja no mul on ikka alati hea meel, kui Albatross kellelegi meeldib.

Esimene päev tegelesime nii 50/50 hobuse ja minuga (või pigem 25/75). Selles suhtes oli jälle väga hea, et uuel treeneril puudub alati igasugune eelarvamus õpilaste kohta ja siis saigi kõigepealt tähelepanu pööratud nendele kõigekõige põhilisematele ja olulisematele asjadele. Ja mis on kõige olulisem? Loomulikult istak. Kusjuures nii katastroofiline ei olnudki olukord, kui ma ise olin kartnud (pidevalt üksi sõitmine üldiselt ikka teeb oma töö), aga samas sai siiski päris mitu asja meelde tuletatud, mida ma valesti kipun tegema ja paar uut nõuannet ka.

Põhilised olid käed - neid võiksin natuke kõrgemal hoida ja kuna Albatrossil on suhteliselt jäme kael, siis ka natuke rohkem laiali. Randmed pean sirgeks ajama - see on väga nõme komme, millest ma olen täitsa teadlik, aga raske lahti saada - ja tekitama hobusele sellise kindla koha, kuhu ta minema ja püsima peab. Nagu alati pidin ka ratsmeid lühemaks võtma ja kui alguses Albatross selle peale liiga toetuma ja sikutama jäi (mistõttu mul see ratsmete lühendamine ka alati keeruline on), siis mingi aja jooksul nagu ei pannud seda niiväga enam tähele. Nii et ilmselt läks midagi paremaks. :)

Ja siis oli kergendamine, mida tehes ma peaks ülakeha rohkem ette suunama. See on selline kahe otsaga asi, mille üle ma ei ole veel päris selgusele jõudnud. Ühest küljest ma olen väga palju tegelenud sellega, et MITTE vajuda ette - noorte hobuste puhul selleks, kui nad vähe äkilisemaid liigutusi teevad; Albatrossi puhul selleks, et ma tema esiotsale vajumist ei soodustaks + on ÜKS asi, mida tehes mul kipub ka ratsutades selg valutama ja see on niimoodi ettekallutatult kergendamine. Samas teisest küljest - selline kergendamine parandas tunduvalt mu sääre positsiooni + Albatrossil, keda pigem peab kogu aeg liikuma ergutama, oli võib-olla lihtsam liikumises energiat säilitada, sest mida tahapoole ülakeha viia ja sügavamalt istuda, seda rohkem see ju hobust pidurdab. Igatahes ma vähemalt proovin mingi aeg niimoodi sõita ja vaatan, kuidas see mõjub nii mulle kui hobusele.

Täna ma suutsin mingil imekombel eilseid asju meelest pidada ja enam-vähem istuda seal nii nagu õpetati, seega keskendusime seekord rohkem hobusele. Ta arvas, et ma võiksin vabalt Albatrossilt natuke rohkem nõuda - ta on selline tore ja tubli, kes teeb kõik ilusasti ära, aga sellest ei piisa... et tuleb rohkem küsima hakata, et ta enda keha aktiivssemalt ja õigemini kasutama hakkaks, suurem liikumine jne, sest muidu ei hakka keerulisemad harjutused kunagi samamoodi hästi ja lihtsalt välja tulema.

Põhiline asi, mis mulle terve see nädal on probleeme valmistanud, on see, et Albatross on päris korralikult sääre taga. Üldiselt ei pruugi ta just kõige aktiivsem hobune maailmas olla, aga sääre peale (ja no vajadusel vahel korraks stekikoputusega aidates) olen ma ikka peaaegu alati ta tunduvalt paremini reageerima saanud, kui praegu. Muidugi esimene kahtlus langeb sadulale, aga samas ma ise ei tunne, et ta ei TAHAKS liikuda, vaid et ta lihtsalt ei ole piisavalt tundlik selle peale. Ma ei teagi, natuke nõutu selle koha pealt... Aga eks näis, ehk on mööduv nähtus.

Traavis tegime siis rohkem painutamist mõlemale küljele, mis oli täitsa okei, kui välja arvata see, et kohati jäi paindevahetuste ajal vasakule ratsmele kangutama. Säärte eest küljele liikus ja painutas samas suhteliselt korralikult. Mingi aeg trenni lõpu poole soovitas Annike mul kannuseid proovida. Mul see mõte neid Albatrossile tutvustada (no tegelt 1-2 korda olen varemgi kasutanud) on juba ammu, aga siis on täpselt alati mingi mõõnaperiood alanud ja olen mõelnud, et pole mõtet sellise uue ja tundliku abivahendiga hakata katsetama, enne kui ta teatud asjadega jälle ilma vaevata hakkama saab.

Kannuse point pidi olema selles, et puudutada hobust sellega suhteliselt madalalt, misjärel ta kõhulihaseid pingutab ja selle tulemusena siis selg tõuseb üles ja siis juba hobune loomulikult liigub paremini jms. Kõlab täitsa loogiliselt, ainult kahjuks Albatross on sellise.. pisut jäiga seljaga, mulle tundub. See väljendub selles, et tal sinna lihased eriti tekkida ei taha + nt sellest kõhulihaste pingutamise harjutusest, kus sõrme või steki käepideme või millega iganes hobust kõhu alt puutuda/survet avaldada, ei arva ta kah suurt midagi. Vahel tõstab oma selga õige pisut, aga selline konkreetne reaktsioon praktiliselt puudub, seega pole ime, et temas ka sellise kannuse märguande peale (mis peaks ju samal põhimõttel toimima) vääääga suurt muutust ei toimunud. Aga ega ma seda oodanudki, et see üks nädalavahetus temaga mingit imet teeb - ma ju tean, et ta on vähe keeruline hobune mu jaoks. Aga kui kasvõi sammhaaval asi edasi liigub, siis on juba eesmärk täidetud.

Üldkokkuvõttes jäin rahule, enda koha pealt sain tunduvalt targemaks ja hobune oli ka vähemalt teisel päeval juba alguses sama hea, kui esimese päeva lõpuks, nii et sai porgandit küll. :)

Aga praegu proovin siis kõigepealt endalt mõned nõmedad istakuvead välja harjutada ja kui ma enam nendele iga kell mõtlema ei pea, siis võib-olla jääb natuke rohkem aega ka hobusega tegeleda. Kuigi hetkel mulle tundub, et enda istaku paika saamine on küll VÄGA oluline, aga samas ainult esimene ja kõige kergem etapp. Ma poleks kunagi arvanud, et ma seda ütlen, aga praegu on mul küll selline tunne, et enda vigu on palju kergem parandada kui Albatrossi omasid. Võib-olla sellepärast, et tema probleemidega olen ma juba niiiii palju tegelenud ja lihtsamatele ka lahendused leidnud, on jäänud sellised suuremad ja raskemini lahendatavad probleemid. Aga enda olen üsna unarusse jätnud ja liiga vähe proovinud midagi parandada, seega siin saab alustada hästi kergetest muudatustest, mis juba vähese töö abil hakkavad peaaegu iseenesest tulema.

4 comments:

Bertha said...

Kas ma sain õigesti aru, et treener soovis sult, et sa kergendades ülakeha ette poole suunaksid, selle sirge hoidmise asemel? Kas ta põhjendas, miks?

Ingrid said...

Jah, ja just neil põhjustel, mida kirjutasin - et mitte pidurdada enda tagapool asuva kehaga hobuse liikumist ja et säär õiges kohas püsiks (seda viimast võiks küll pigem võib-olla positiivseks tagajärjeks nimetada, mitte põhjuseks).

Bertha said...

Aga kuidas peaks suhtuma sellesse kui trennis nõutakse kergendamisel täielikult sirget selga? (Lihtsalt sinu enda arvamus..) Sest mina olen selles osas natukene segaduses, mis puutub ratsutamist.

Ingrid said...

Vot see ongi selline asi, mille kohta mul hetkel päris selget seisukohta ei ole. Eks see sõltub ka paljudest asjadest... Nt sellise hobusega, kes ilmselgelt oma sammudega kiirustab ning väga tugevalt esiotsale vajub, ma ilmselt nii ei kergendaks. Samas hobusega, kes tahab pigem natuke laisalt joosta, on seesama kiirendamise efekt mingi piirini võib-olla hoopis positiivne. Liigne kiirustamine muidugi kaotab liikumises impulsi, aga sama juhtub ka siis, kui tempo on liiga aeglane - tuleb leida see kuldne kesktee.
Kindlasti on ÕRNALT ettekallutatult kergem hobuse erinevate liigutustega sujuvalt kaasa minna (sama kehtib ju ka nt hüppe ajal poolistakus olles), teisest küljest - minu kogemuste põhjal noorte hobustega on niimoodi ka kergem ka sealt sadulast ekstreemolukordadel välja lennata.
Nii et igasuguseid positiivseid ja negatiivseid külgi võib välja tuua, lõppude lõpuks sõltub kõik ikkagi konkreetsest olukorrast.

Venis vist vähe pikale see jutt, ja mingit must-valget vastust mul ei olegi... aga eks see ratsutamine ongi paljuski just tunnetamise küsimus.