Teen siis taaskord väikese ülevaate meie tegemistest. Ma olen VÄGA aktiivne talliskäija olnud.. no ikka väga-väga! Isegi imestan. :D
Albatross on seega kenasti trenni saanud, aga tal on praegu seda ka vaja, sest neile on viimaste nädalate jooksul uusi väikseid karjamaajuppe eraldatud, kus palju-palju süüa leidub ja sellel on oma tagajärjed. Nüüd vist hakkab söögikogus siiski vaikselt vähenema, seega pole hullu, eriti kui regulaarselt trenni saab teha. Selles mõttes on suuuurt kasvu loomaga ikka tunduvalt lihtsam kui mingite ponidega, kellele suvised karjamaaperioodid ikka päris halvasti võivad mõjuda, kui neile mingeid dieediaedasid eraldada võimalik pole.
Ja teiseks leiutati meil imetore platsikastmissüsteem (vihmavesi kogutakse suurde basseini ja siis sealt saab kerge vaevaga platsi üle ujutada :P), mistõttu pinnas on super. Kahjuks seda õnne vist küll väga kauaks ei jätku, sest enne talvekülmasid pole ilmselt väga tark tegu enam platsile suurtes kogustes vett lasta.
Igatahes - viimane nädal olen Albatrossil kasutanud suulise asemel hakamoore. Mingi aeg tagasi oli mul millegipärast tõsine vastumeelsus hakamooride suhtes - ilmselt sellepärast, et ma pole kunagi näinud kedagi neid tõesti ilusasti kasutamas. Hakamoorid pannakse pähe siis, kui nt suulisi ei saa kasutada (hammaste pärast vms) või kui hobust on raske peatada jnejne, mis tähendab, et need hobused iseenesest on juba väheke probleemsed. Aga see suvi sõideti meil Taanis ponidega päris palju hakamooridega (lihtsalt sellepärast, et mitte suulist kogu aeg kasutada) ja see oli nii ilus - hobused olid rohkem lõdvestunud ja no igati positiivne mulje jäi.
Kui esimesed paar päeva oli natuke mingeid arusaamatusi, siis nüüd lõpuks hakkas Albatross ka just nii neile reageerima, nagu ma lootnud olin (kuigi eriti ei uskunud, et see toimima hakkab) - ta on lõdvestunud, stabiilne, suhteliselt sirge ja ta EI TOETU VASAKU RATSME PEALE. Üks mu eesmärkidest suulisteta valjaste proovimisel oligi kontrollida, kas see tema kõverus ja asi on seotud konkreetselt suuga või mitte. Ja tuleb välja, et osaliselt siiski ilmselt on. Kuigi ta endiselt painutab paremale poole meelsamini ja ühtlasemalt, siis hakamoore kasutades on mõlemat pidi sõites rohkem kontakti välimisel ratsmel, mitte alati vasakul.
Muidugi sain ma ka aru sellest, et suulistega antavad märguanded on palju täpsemat ning seal on rohkem kasutusvõimalusi... nt hakamooridega sõites ei saa praktiliselt külgsuunalisele painutamisele ratsmega kaasa aidata, vaid see peab toimima ainult sääre toimel. Samuti on üsna keeruline hobuse koondamine, sest Albatross tahab olla üsna stabiilselt seal kuskil all ja mida rohkem ratset kasutada, seda rohkem survet avaldub kangiefekti kaudu kuklale ja see ei suuna teda kuidagi oma esiotsa kõrgemale tõstma. Kui tal koondamine juba kõrgel tasemel iseenesest ja hästi, pmst ainult keharaskuse kasutamise abil välja tuleks, siis kindlasti oleks lihtsam, aga nii haritud ta meil veel pole. :)
Põhimõtteliselt ongi see, et... ma saan harjutada neid asju, mida ta juba hästi oskab, ja need tulevad kuidagi mõnusamalt, kergemalt, lihtsamalt. Neid asju, mida ta veel hästi ei oska, on jällegi suhteliselt keeruline ilma suuliseta õpetada, vähemalt sellise treeningsüsteemi baasil, mida me siiani kasutanud oleme. Seega ma kindlasti ei jäägi ainult hakamooridega sõitma, aga ma olen veendunud, et see on talle toredaks ja kasulikuks vahelduseks.
Niipalju siis hetkel Albatrossist. Olen ikka võimalust üritanud kasutada ja lisaks temale veel mõne hobuse selgas istunud - ühe projekti näol on tegemist ruunaga, kellel oli varem natuke seljas käidud, aga ega ta suurt midagi ei oska. Õnneks tundub suhteliselt mõistlik poiss ja vaikselt traavitame ringi, siiani ilma oluliste tagasilöökideta, niikaua, kuni mõni osavam trennilaps sinna selga julgetakse lasta. :) Sest ega mul väga palju aega ei ole ju...
Teine, kes on minu jaoks oluliselt huvitavam, on Triinu hobune Pahe. Kunagi paar aastat tagasi ka natuke sõitsin temaga, aga ta on... tõesti keeruline. Mõnikord rohkem, mõnikord vähem. Ta on tundlik ja energiline ja ei salli miskipärast väga sadulavööd, mistõttu trennis on teda raske selliseks mõnusaks, lõdvestunuks saada. Aga ta meeldib mulle ja temaga tegelemiseks üritan ikka hetkel aega leida nii palju kui võimalik. :)
No comments:
Post a Comment