Tuesday, October 25, 2011

Poolpeatused

Üks päris huvitav asjaolu, mille ma avastasin seoses poolpeatustega. Võimalik, et olen seda ka varem avastanud, aga tundub, et oma ratsutamise juures ära unustanud...

Igatahes, mis puudutab poolpeatuseid või ükskõik millist märguannet, mille abil üritan Albatrossi rohkem üle selja tööle saada ning esi- ja taguotsa vähe rohkem üksteisega ühendada, siis tihtipeale jään ma ratset liiga kauaks pingul hoidma. St, et ma hoian pisut tugevamat survet ning nagu ootaks, et hobune selle peale järgi annab. Ja mida Albatross selle peale teeb? Otseloomulikult hakkab survet vastu avaldama, ajab lõua kangeks ning kui tegemist on vaid ühepoolse märguandega, siis ajab ennast ka sellega seoses kõveraks.

Nojah, mõnikord annab ka järgi, aga see "järgiandmise" reaktsioon (nagu ma ka varem maininud vist olen) on tegelikult peaaegu alati suunatud ratsme taha minekuga. See, kui ratsanik avaldab ratsmele survet ja hobune selle surve eest oma nina sissepoole viib, ei ole mitte kunagi seotud ratsmesolekuga, vaid ratsme taga olekuga. Jah, Albatrossi sugune hobune nt võib korra oma nina sisse tõmmata ja järgmisel hetkel sealt kohe jälle välja üritada tulla, st tal ei ole kalduvust ratsme taga olemiseks, aga mitte kõik hobused ei ole sellised. Seetõttu ei ole selline süsteem ratsastuse koha pealt just kuigi paljudele hobustele kasulik, kuigi see on KINDLASTI esimene ja kõige lihtsam viis, kuidas enamike hobuste päid alla ja natuke rulli saada, et ilusat välisilmet saavutada ja seetõttu ka päris laialt levinud.

Ratsmesurvest 10x paremini reageerib Albatross aga hoopis ratsme järeleandmisele. St, et oma poolpeatuste käigus pean ma lihtsalt märguande andma, lõpetama ja ootama hetke, et tal sellele võimalus reageerida oleks. Alati ju soovitatakse märguandeid pigem mitu korda korrata, kui et pikalt hoidma jääda (ükskõik kas siis ratsme või säärega antavaid signaale). Kui ma jään seda ratset hoidma ja ootama, millal ta eest pehmeks läheks, siis on see suhteliselt lootusetu ettevõtmine (ometi olen sellist meetodit liiiiiga palju ja kaua kasutanud), aga kui ma annan oma märguande ära ja koheselt käe ära lõdvestan ja ISE ratsme järgi annan, siis Albatross "kukub" (heas mõttes... kasutan sellist sõna, sest see tema reaktsioon toimub ülikiiresti ja peaaegu nagu automaatselt) kohe sellele ratsmele järgi ja võtab ise mõnusa kontakti.

Nii et kuigi mul võib-olla poolpeatust tehes selline tunne, et ei, ta ei reageeri ju... siis ma pean lihtsalt oma märguanded korralikult ära lõpetama ja võimaldama talle õigesti reageerimist - st minna nina ja kaelaga ise ratsmele järgi (kusjuures ratse ei pea olema pikk, võib ka olla väga lühike), mitte minna ratsme eest ära.

2 comments:

Heli said...

Mulle oli ja on poolpeatused veel paras müstika ja kirjeldatud ratsmekontakti "kukkumise" tajumisele läheb mul veel kaua aega. Aga ma sain pmst aru, mida mõtlesid järgiandmise all. Kangutamine ei toimi ka Theoga, ent täna nägin ise näidistrenni, kus juhtus sama asi - järgiandmisele võttis kuulas säärt ja seejärel võttis ka ratsmekontakti.

Ingrid said...

Oi, mulle endale on need ka ikka veel paras müstika... aga loodetavasti samm-sammult on võimalik nende mõistmisele vaikselt lähemale jõuda. :)
Ja see, kui hobune ise otsib ja hoiab meeldivat ratsmekontakti, on minu arust üks kõige paremaid märke üldse kogu ratsastuse juures.