Unenägu

Ma nägin täna öösel unes, et otsustasin Albatrossi maha müüa. Tegelikult päris ei otsustanud isegi, olin natuke kahevahel, aga kuidagi olid kõik asjad juba organiseeritud ja siis mingi hetk panime ta minu kodu ees treileri peale ja saatsime minema.
Ta ei läinud küll kaugele, vaid esialgu kuhugi Tartu kanti - seal toimus mingi suur võistlus vms, kuhu hästi palju hobuseid ja hobuseinimesi kokku oli tulnud, ja hiljem pidi siis sealt uue omaniku talli minema, tõenäoliselt müügihobuseks.
Seega kohe järgmisel päeval läksin ise ka sinna võistluseid ja Albatrossi vaatama. Tal oli ajutine boks ühes suuuuures vanas kivist tallis, kus pidin tükk aega enne otsima, kui õige hobuse üles leidsin. Aga leidsin... ja ta nägi kuidagi õnnetu välja. Üks jalg oli natuke paistes ja kuhugi kaela peale oli mingi kahtlane muna tekkinud. Sellel hetkel, kui ma teda seal nägin, sain äkki aru, et ma poleks teda siiski müüma pidanud.
Läksin kuhugi talliümbrusesse, et ta uus omanik üles otsida. Ma polnud temaga ise tuttav, aga teadsin, milline ta välja näeb. Mu enda peast käisid läbi sellised mõtted, et okei - ma sain küll hobuse eest raha juba kätte, aga ostu-müügi lepingut meil veel tegelikult alla kirjutatud pole. Seega kui selle mehe üles leidsin, tutvustasin ennast siiski veel kui Albatrossi omanikku, millele vastuseks tuli kiiresti väga konkreetne märkus: "Ikka endine omanik, sa tahtsid öelda?" Midagi üritasin pomiseda selle kohta, et lepingut ju pole veel sõlmitud, aga see ei paistnud teda eriti huvitavat. Kui mainisin, et märkasin Albatrossi paistes jalga, vastas ta ainult pealiskaudselt, et vigastas jah ennast transpordi käigus, ning kui küsisin selle kohta, kuidas ta muidu käitunud on, vastas, et alguses polnud väga viga, aga nüüd tundub järjest närvilisemaks muutuvat.
Muidugi ta oli närviline - ma ju teadsin, et ta ei tunne ennast kunagi uues kohas eriti turvaliselt, kuidas see uus omanik sellest aru ei saanud? Aga tema juba jalutas kuhugi edasi, nähtavasti oma ostuga väga rahul ja ilmselgelt ei olnud tal plaanis teda mulle tagasi müüa. Mina jäin sinna peaaegu et pisarates seisma, taibates, kui suure vea ma teinud olen ja et mul ei ole võimalik seda enam kuidagi tagasi võtta...

See oli üks aegade kõige kurvemaid unenägusid, mis ma näinud olen, aga samas ei ole ma vist kunagi keset ööd üles ärgates niiiii õnnelik olnud kui täna, mõistes, et tegemist oli ainult unenäoga ja veel 100x kindlamalt selles veendudes, et mitte kunagi ei suudaks ma seda maailma kõige paremat hobust niimoodi kellelegi võõrale lihtsalt ära müüa. Minu Albatross.... :)