Oioi, kui järsk langus...

... aga seekord mitte Albatrossiga. Nimelt tänane trennihobune Pahe ja treener Heiki suutsid mulle niiiiiiiiiii hästi selgeks teha, kuidas ma ikka ÜLDSE veel ratsutada ei oska. No keegi konkreetselt niimoodi ei öelnud muidugi :P, aga eks ma teen omad järeldused sellest, kui ma terve trenni jooksul samu vigu teen ja lihtsalt ei SUUDA ennast parandada. Aga no ilmselt oligi aeg üheks tagasilöögiks, et ma ennast liiga kindlalt ja hästi tundma ei hakkaks. :)

Hobune muidugi ei teinud täna asju mulle ka sugugi lihtsaks - ma ei mäleta, millal ta mul viimati sõites nii pöörane oleks olnud, kohe üldse ei klappinud meil. Aga eks see on muidugi osaliselt selle süü ka, et ma eelnevalt nädala sees temaga korralikult trenni polnud teinud.
Igatahes, põhiline viga siis oli see, et ma jäin pidevalt tema hüppest maha, mistõttu ei suutnud piisavalt kätt järgi anda ning arvata võib, et see ei tee hüppamist hobuse jaoks just kõige meeldivamaks kogemuseks. Kusjuures ta ei pidanud selleks isegi mingilt x-kauguselt ära tõukama, vaid ka normaalse tõukekoha ja mitte väga kõrge takistuse puhul on ta hüpe lihtsalt niipalju kiirem ja ilmselt ka võimsam, kui ma harjunud olen (nt Sebastianiga ei esinenud mul kunagi nii suurel määral sellist probleemi - vahel harva kui samm ei klappinud, siis võib-olla küll, aga mitte niimoodi regulaarselt, sest tema puhul oli palju rohkem aega ennast sellele hüppele sättida).

Vigasid leidus muidugi veel, aga neid ma suutsin vähemalt mingil määral parandada - näiteks et ma ei hoiaks teda tagasi viimastel sammudel enne takistust (mida ka Ivo on rääkinud, aga ei tea, miks mul see järgmisel trenni alguseks jälle meelest läinud on). Reguleerimine tuleb ära teha mitu fuleed varem (mis mulle on muidugi keeruline, sest ma ei näe sammu nii kaugele ette), aga takistuse EES pean ma tal lihtsalt minna laskma, sest hobune peab tundma, et tal on hüppamiseks piisavalt vabadust. Võib-olla selle tunde kättesaamise tagajärjel ta hakkaski nii ägedaid hüppeid tegema, et ma enam sammu pidada ei jõudnud... :P ei tea... Igatahes kuigi ma varem arvasin, et on võimatu tal lihtsalt lasta omas tempos joosta takistusele peale, siis tegelikult ei ole - ta enamasti säilitab oma tempot kenasti ja isegi ei ürita väga kiirendada.

No kui ma tõsiselt keskendusin ainult sellele, et hobusega ilusasti kaasa läheksin ja käe järgi annaks, siis mõni hüpe isegi õnnestus ja nende ajal oli küll supppppper tunne seal seljas, nagu hobune lihtsalt lendaks ilma igasuguse vaevata üle lattide ja ma reisin sujuvalt kaasa, aga nii kui samm jälle päris hästi ei klappinud, siis olid mu käed taaskord liiga lühikesed (ehk siis mina lihtsalt liiga aeglase reageerimisega).

Põhiline asi, mida ta rõhutas, oli et ma pean kogu aeg suutma rohkem jalustele toetuda - siis ei jää kuskilt ratsmest tuge otsima ning saab liikumisega paremini kaasa minna. Ma pean kohe uurima ja mõtlema välja mingeid harjutusi, mis mul seda treenida aitaksid, sest vastasel juhul ei ole ma kunagi suuteline heade (ehk kiirete ja võimsa hüppega) takistussõiduhobustega sõitma... Selliste hobustega hüppamine ei ole ka muidugi tegelikult otseselt kunagi mu eesmärkide hulka kuulunud, aga... tore oleks ju ikka osata. :)

Kusjuures, see oli mul nüüd kolmas hüppetrenn vist temaga. Esimene trenn, kui hüpped tegelikult kõige rohkem puusse läksid, ei olnud mul sellist mahajäämise tunnet. Teine trenn, kus Ivo kiitis, et hobune on nii ilusasti hüppama hakanud, tundsin juba päris mitu korda, et ma ei suutnud temaga piisavalt kaasa minna ja isegi imestasin, et ta seda ei kommenteerinud, aga vb oli lihtsalt positiivne muutus hobuses rohkem silmapaistev kui negatiivne muutus ratsanikus :P sest takistustele saime tookord paremini pihta ja üldse kogu trenn oli kokkuvõttes ühtlasem ja ilusam. Ja nüüd täna, kolmas kord, kus ma juba vähe rohkem hobusega tuttav olen, esines seda mahajäämist hüppel kõige rohkem. Ma ei tea, kas asi on siis selles, et ma ENNE takistust hakkan teda iga kord järjest vähem segama, mistõttu ta nagu tahaks ja julgeks iga kord võimsamalt hüppele minna, see aga teeb minule hüppe ajal seal seljas olemise ja kaasa minemise iga kord raskemaks??? Ma seda ka nagu ei usu, et ta minu vigade tõttu on sunnitud iga kord järjest hullemaid hüppeid tegema, et takistusest üle saada... sest latte ta just kuigi tihti ei kolista ja mingit vastumeelsust tal ka hüppamises osas mitte kuskilt ei paista.

Mõned kommentaarid olid veel selle kohta, et
- ma ise ülakeha enne takistust väheke lõdvemaks laseks
- ei laseks hobusel takistuse ühte serva vajuda, vaid toetada sellepoolse säärega rohkem
- üldse vähem ratsmetega ja rohkem säärtega teda juhtida
- igasugune juhtimine seisneb mitte hobuse pööramises kõiki oma juhtimisvõtteid kasutades, vaid ainult suunamises - näitad õrnalt suuna ette ja lased tal minna
- tormaka hobuse puhul mitte teda ainult tagasi ja tagasi hoida, vaid kasutada ära hobuse POSITIIVSET omadust ise takistuse poole tõmmata
- jne...

Seega õppimise suhtes olen siiski trenniga päris rahul ja tarka juttu üritasin meelde ka jätta - nüüd vaid vaja proovida see kõik praktikas ka toimima panna. Ma üldse ei teagi nüüd enam, kuidas oma aega hobuste vahel planeerida, sest mul on seda nii VÄHE. Lisaks Albatrossile tahaks Pahega hüppetrenne teha, sest ma saaksin niiii palju temalt õppida (kui ma enne hobust ise ära ei riku), aga see tähendab, et tuleb ka niisama trenni korralikult teha. Ning siis on veel paar noort, kellega KA tegeleda tahaks, aga kust ma võtan kogu selle aja? Ja kui ma kõikidega ei jõua, siis kelle ma valin? Aarrgghh, kas saaks palun 24h lisaks veel nii umbes 5h ööpäevas eraldada mulle, aitäh?

Ei olnud Albatrossi-teemaline postitus seekord... aga tema sai täna ka siiski trenni kirja ja oli päris tubli poiss nagu ikka. :)