Külgratsmetest ja kordest

Täna õppis Albatross ära külgratsmetega kordel jooksmise. :) Asi, mida 7-aastane hobune võiks osata küll.
Ma ei ole olnud eriline külgratsmete fänn ning nii palju, kui Albatrossil neid proovinud olen, siis pole need minu arust talle ka märkimisväärselt head mõju avaldanud.

Ma arvan, et külgratsmete väärkasutamist kohtab ilmselt isegi tihemini, kui nt libiseva ratsme vms puhul. Väga suur enamus paneb need liiga lühikeselt ja need, kes ei pane, enamasti lihtsalt ei vaevu külgratsmeid kasutama ja ei näe sellel mõtet. Ise kuulun sinna teise rühma, aga näed - täna siiski panin peale, mitte liiga lühikeselt ja tasus ära küll.

Kui külgratsmed liiga lühikeselt kinnitada, siis põhiefekt läheb ju hobuse pea rulli tõmbamisele. Rohkem või vähem rulli, see sõltub ratsmete pikkusest, aga eesmärk on, et hobune annaks survele järgi. Kas taolise järgiandmisega kaasneb lõdvestunud liikumine jms, selle üle võib lõputult vaielda, nii et sellesse hetkel ei lasku.

Milles mina aga veendunud olen, ja vist varem ka kirjutanud, et ratsme survele järgi andmine on ENAMASTI seotud vähem või rohkem ratsme taha minemisega. Olenevalt hobusest võib see olla kas ainult hetkeline või kauem kestev ratsme taga olek, aga mina isiklikult juba pikemat aega ei usu, et hobust on võimalik ratsmesse sõita selle põhimõttega, et tema peab suulise survele järgi andma. Järgi andmine = (ebameeldivast) kontaktist loobumine, aga ratsmesolek = kontakti loomine ja hoidmine. Kaks täiesti vastandlikku asja.

Seetõttu ka külgratsmete puhul - kui need on kinnitatud nii tugevalt, et hobune peab mugavaks asendiks enda pead rohkem painutama ja suust "järgi andma", siis heal juhul õpetab see hobust mitte ratsme vastu kaklema, aga üsna suure tõenäosusega mitte kontakti hoidma. Arusaadav, et need paar korda, kui ma Albatrossi olen liiga lühikeste külgratsmetega kordetanud (loomulikult mitte "nina rinnale" pikkusega külgratsmed, aga piisavalt lühikesed, et veidi tema pea liikumist piirata), siis on ta lihtsalt neile vastu kakelnud ja väga ebaühtlaselt jooksnud, nii et ma üsna kiiresti sellest loobunud olen ja ilmselgelt rahulolematu hobuse neist vabastanud olen.

Olen paar korda proovinud ka pikemate külgratsmetega teda kordetada, aga arvatavasti on mul nii kannatlikusest kui oskustest puudust tulnud ja sellest olen samuti kiiresti loobunud, sest abiratsmed lihtsalt kõlkusid ebaefektiivselt hobuse ja sedelga/sadula vahel ning ei täitnud mingit eesmärki.

Kuna viimasel ajal on Albatross aga ilmutanud mingeid märke ka normaalse kordel jooksmise suhtes - st, et ei kõverda enam ennast alati ja nii hullult - siis mõtlesin, et võib-olla tasub veelkord proovida. Kõigepealt jalutasime käekõrval end natuke soojaks (+ natuke maatööd, et jalutamine liiga igav ei oleks), siis lasin esialgu ilma külgratsmeteta kordel traavida. Esimesed hetked on ta alati ÜLIkõver ja kangutab pead ühes ning teises suunas jnejne, aga kui teda piisavalt aktiivselt jooksma motiveerida, siis mingi hetk (praegusel ajal tavaliselt juba paari minuti jooksul) hakkab ta sellise mõnusama vetruva sammuga ise edasi liikuma ja siis juba üsna sirgelt. Sellega kaasneb alati ka kaela ette ja alla sirutamine - kui ta kael on üleval ja pinges, ei liigu ta MITTE KUNAGI kordel otse ja ühtlase paindega. Nii et need kaks asja on väga tihedalt omavahel seotud ja viitavad ilmselt sellele, kui tähtis on lõdvestamine.

Niimoodi traavitasime kuskil 5 minutit, kuni ta mõlemat pidi näitas väheke lõdvestumise märke ja ilusaid samme kordel (mitte stabiilselt ja kogu aeg, aga periooditi... päris sageli tuleb ikka selliseid lühikesi pingelisemaid hetki ka sisse). Seejärel lisasin külgratsmed, esialgu võimalikult pikalt, sest Albatross on suur hobune ka nagunii. Esimesed ringid oli ta jälle rohkem pinges, aga siis hakkas taas aeg-ajalt enda kaela sirutama ja üllatuseks avastas sealt kuskilt ratsmekontakti. :) Mida kauem ta jooksnud oli (ega ma kaua muidugi ei teinud, mõlemat pidi kokku vb 15-20 minutit), seda sagedamini hakkas ta selle kontakti poole sirutama ja lõpuks mulle peaaegu tundus, et talle hakkas see meeldima - st tal oli mugav sellise ühtlase kontaktiga joosta.

Tegin loomulikult mõlemat pidi ja vahepeal panin külgratsmeid natuke lühemaks ka, et ta päris niiii alla ei peaks sirutama. Ratsmed aga jäid alati piisavalt pikaks selleks, et ta sai oma kaela vabalt otse enda ees sirgeks ajada ja ringi vaadata vms - ehk siis ratsmed ei TAKISTANUD teda mitte midagi tegemast (no nina päris taeva poole ilmselt poleks saanud ajada, jah) ning funktsioneerisid ainult siis, kui Albatross ise nende poole sirutas ja kontakti võttis. Ja ta sirutas, ja ta võttis kontakti. :) Nii et mission accomplished ja ma olen nüüd esimest korda ka praktikas (mitte ainult teoorias) aru saanud sellest, miks nende kasutamisel täitsa omaette eesmärk olla võib.

See hobune on mulle tõesti KÕIKE õpetanud. Lihtsalt kahju natuke, et ta peab minu kõik vead katse-eksitus meetodil oma nahal tundma saama...