Need üksikud valged kübemed Albatrossi kõrvade juures ei ole tolm, vaid lumi! Päriselus oli neid muidugi tunduvalt rohkem, pildilt põgenesid kõik ära.Pole jällegi ammu seal põllul käinud, sest enne pimedat ma kuigi tihti talli ei jõua ning väga märja-sopase-libeda ilmaga ka sinna sõitma ei lähe. Üldiselt sujus hästi, kuigi eks tal võttis lõdvestumine ikka jupp aega ja siiski mitte 100%-liselt. Kõige tigedamaks lõviks osutus seekord kellegi lõkkeplatsi tuhajäänuste hunnik, mida natuke eemal toetas kurjade värviliste silopallide kari ja no siin-seal liikus veel kiskjaid ringi. Põllule pääsemiseks tuli seekord minna ringiga ümber väikese elektrimajakese, aga põllult tagasi me ei saanudki. :D Rahustasin ja kiitsin küll tükk aega, aga mingist punktist edasi Albatross lihtsalt ei läinud või läks suuuure hoooga hoopis vastassuunas. Mis seal ikka, tulin alla, läksime ilma mingite probleemideta paarkümmend meetrit edasi (õnneks Albatross vähemalt niipalju teab, et MINUST küll mingi tuhahunnik jagu ei saaks... ja minu järel julgeb tema ka tulla), uuesti selga ja ülejäänud tee koduni oli rahulik.
Jõulukingiks sai Albatross omale mõnusa sooja villase teki ja loomulikult porgandeid.
Üritasin oma lubadust pidada ja mõne pildi ka teha, aga kuna polnud ei head ilma ega olukorda ega fotokat (võtsin ainult oma seebika kaasa), siis pildid on seekord eriti ebahuvitavad - demonstreerides näiteks seda, kuidas Albatross ja S talli vahel kõndides eriti koos pildile ei mahu ja muud taolist:
Aga õue jõudes tõmbavad kaks paksu kõhud sisse ja paistavad peaaegu kiitsakad ja naljakate nägudega - nagu tihtipeale hobuste ebaõnnestunud pildistamise tulemusena näha võib. :)
Natuke sellist teoreetilist juttu ka - seekord siis hobuste ja nende hirmude kohta ning kuidas nendega toime tulla. Kui hobused kuhugi minna ei taha või mingeid kohti/asju kardavad, siis tihtipeale arvatakse, et nad mängivad niisama lolli. Miks? - Sellepärast, et kui talle seal natuke tuupi anda, siis ju läheb ilma mingite probleemideta soovitud kohta ja ei pilguta silma ka. Mina olen üks neist, kes ei usu, et hobused midagi niisama kiusu või lollitamise pärast teevad. Kui nad kardavad, siis nad kardavad. Kui nad karistamise tagajärjel "kartmise lõpetavad", tähendab see lihtsalt seda, et nad kardavad edasist karistamist rohkem, kui seda koledat tünni keset platsi, mis lõpuks eriti ohtlikuks ei osutugi (erinevalt ratsaniku stekist ja kannustest).
Kui võtta näiteks seesama Albatrossi ja tuhahunniku juhtum, siis miks ma peaksin tekitama oma karistamisega temas veel suuremat hirmu ja ebamugavust, et ta lõpuks oleks nõus ikka seal mööduma? Loomulikult ma esialgu ikka ajasin teda edasi, lasin natuke järgi mõelda ja proovisin taas, aga ma ju tunnen oma hobust ning kui ma olen oma nõudmistega talle olukorra juba piisavalt ebameeldivaks muutnud, kuid Albatross IKKA ei vasta neile - siis järelikult on tal piisavalt põhjust mitte edasi minna... sest see on tema jaoks ohtlik. Ja kui mul on siis valida, kas minna sealt mööda, hobune käe kõrval (mis suurendab hobuse usaldust minu vastu ning vähendab tema ebamugavustunnet ja hirmu) või üritada ikka iga hinna eest teda seal seljas edasi suruda (mis tekitab talle ebameeldivaid mälestusi seoses ratsanikuga ning lisab veel rohkem ebamugavust ja hirmu), siis pole raske arvata, kumma variandi ma valin.
Ka nt võistlustel käimisega seoses häirib mind kõige rohkem see, et võrreldes treeningutega on seal tohutult väiksemad võimalused hobusega arvestamiseks ja tema heaolu huvides käitumiseks. Hobune PEAB seal kuulama ratsanikku ka siis, kui ta kardab, tal on segadus, hirm või paanika. Ja seetõttu on kodus vaja samu asju treenida - sest ei saa kodus iga hirmuga tegelemiselt mitu päeva aega võtta ning siis võistlustel täiesti vastupidi käituda, hobust sundida ja teda seejuures veel rohkem segadusse ajada. Mina võib-olla tahaks vahel võistelda, aga samas ma ei ole nõus kasutama selliseid treeningmeetodeid, mille tahajärjel on täielikult alla surutud mu hobuse enda tahe ja õigus näidata, mida ta arvab või tunneb. Niigi on hobustest tihtipeale väga keeruline aru saada, sest nad ei oska ju meile oma muredest rääkida... kuidas neid siis üldse võimalik mõista on, kui me ka nende käitumist niivõrd muudame, et nad töötavadki justkui vajutaks nuppudele ja mitte kui elusolendid?
Jube filosofeerimine tuli nüüd küll, aga noh... ikka juhtub. Mind endiselt siiski huvitab ratsasport ja ma jätkuvalt usun, et ka võistlustel on võimalik edukas olla hobusesõbralike treeningmeetoditega ratsanikul. Kui ta on piisavalt andekas, kannatlik ja arukas inimene, kes suudab leida ühise kontakti oma hobus(t)ega, siis kindlasti on.
Aga häid jõule igatahes kõigile ja laske oma hobustel vähemalt mõnikordki olla ja käituda nagu hobused - ma arvan, et neile meeldib see... :)
Kui võtta näiteks seesama Albatrossi ja tuhahunniku juhtum, siis miks ma peaksin tekitama oma karistamisega temas veel suuremat hirmu ja ebamugavust, et ta lõpuks oleks nõus ikka seal mööduma? Loomulikult ma esialgu ikka ajasin teda edasi, lasin natuke järgi mõelda ja proovisin taas, aga ma ju tunnen oma hobust ning kui ma olen oma nõudmistega talle olukorra juba piisavalt ebameeldivaks muutnud, kuid Albatross IKKA ei vasta neile - siis järelikult on tal piisavalt põhjust mitte edasi minna... sest see on tema jaoks ohtlik. Ja kui mul on siis valida, kas minna sealt mööda, hobune käe kõrval (mis suurendab hobuse usaldust minu vastu ning vähendab tema ebamugavustunnet ja hirmu) või üritada ikka iga hinna eest teda seal seljas edasi suruda (mis tekitab talle ebameeldivaid mälestusi seoses ratsanikuga ning lisab veel rohkem ebamugavust ja hirmu), siis pole raske arvata, kumma variandi ma valin.
Ka nt võistlustel käimisega seoses häirib mind kõige rohkem see, et võrreldes treeningutega on seal tohutult väiksemad võimalused hobusega arvestamiseks ja tema heaolu huvides käitumiseks. Hobune PEAB seal kuulama ratsanikku ka siis, kui ta kardab, tal on segadus, hirm või paanika. Ja seetõttu on kodus vaja samu asju treenida - sest ei saa kodus iga hirmuga tegelemiselt mitu päeva aega võtta ning siis võistlustel täiesti vastupidi käituda, hobust sundida ja teda seejuures veel rohkem segadusse ajada. Mina võib-olla tahaks vahel võistelda, aga samas ma ei ole nõus kasutama selliseid treeningmeetodeid, mille tahajärjel on täielikult alla surutud mu hobuse enda tahe ja õigus näidata, mida ta arvab või tunneb. Niigi on hobustest tihtipeale väga keeruline aru saada, sest nad ei oska ju meile oma muredest rääkida... kuidas neid siis üldse võimalik mõista on, kui me ka nende käitumist niivõrd muudame, et nad töötavadki justkui vajutaks nuppudele ja mitte kui elusolendid?
Jube filosofeerimine tuli nüüd küll, aga noh... ikka juhtub. Mind endiselt siiski huvitab ratsasport ja ma jätkuvalt usun, et ka võistlustel on võimalik edukas olla hobusesõbralike treeningmeetoditega ratsanikul. Kui ta on piisavalt andekas, kannatlik ja arukas inimene, kes suudab leida ühise kontakti oma hobus(t)ega, siis kindlasti on.
Aga häid jõule igatahes kõigile ja laske oma hobustel vähemalt mõnikordki olla ja käituda nagu hobused - ma arvan, et neile meeldib see... :)
No comments:
Post a Comment