Hambaarst

Teisipäeval oli meil tallis veterinaariapäev. Kuni äsjakastreeritud täkkude toibumist oodati, said teised hobused hambaarstiteenuseid kasutada, sh Albatross ja noor S.

Albatrossil olid hambad veidi teravaks kasvanud ja oli raspeldada vaja. Nägin ka väikseid haavandeid, mis tema põskedesse juba tekkida olid jõudnud... ja see muidugi pani mind mõtlema jälle. Esiteks muidugi selle üle, et ma ei ole piisavalt tema hammaste pärast muretsenud. Kuigi tegelikult ma lasin neid suvel vaadata ja siis öeldi, et veel pole mõtet raspeldada, aga siiski - kui tal praeguseks juba haavandid olid tekkinud, siis olin ma ilmselgelt liiga kaua uuesti kontrollimisega oodanud. Kavatsen nüüd ise hakata tema suhu aeg-ajalt vaatama ning üritada natuke aru saada, mis seal toimub, et sellist asja rohkem ei juhtuks.

Põhjus, miks ma selle üle nii tõsiselt mõtlema hakkasin, on see, et kui mul endal nt mingil ajal suvalisse kohta suu limaskesta väiksed haavandid tulid, siis olid need ikka üsna ebameeldivad. Aga veel hullem - kui mul ühel tarkusehambal mingi aeg selline terav serv tekkis, siis hakkas see ka konkreetselt nö põske hammustama ja see oli juba täiesti kohutav tunne - üldse normaalselt süüa ei saanud, KOGU AEG oli valus, suud liigutada eriti ei julgenud. Ja mina pidin seda kõigest 2-3 päeva taluma, siis sain korda. Kui nüüd mõelda, et hobused elavad liiga teravate hammastega nädalaid ja kuid, halvematel juhtudel isegi aastaid!!!, siis seda on ikka suhteliselt kurb ette kujutada, mida nad tundma peavad.

Teoorias ma võiks nüüd peale hambaarsti külastust jälle loota, et äkki tema vasaku ratsme peal istumise probleem väheneb, aga tegelikult ma olen üsna veendunud, et see probleem istub rohkem kogu tema kehas kui suus ja kunagi varem pole hammaste raspeldamine märkimisväärselt meie treeninguedu kuidagi muutnud, nii et... see lootus on minu puhul vist pigem lolli lohutus. :)
See kõverus on jah, ikka endiselt häiriv. Üritan taaskord sellele natuke rohkem keskenduda (mitte küll parandada, sest seda ma ei oska), et täpsemalt aru saada, KUS või MILLES probleem täpsemalt seisneb. Mõned tähelepanekud on, aga kuna need mind veel ühegi konkreetse uue idee või mõtteni pole viinud, siis ei hakka neid hetkel põhjalikumalt siin lahkama. See oleks tõesti taevane kingitus kui ma (või mõni targem kõrvaltvaataja) oskaks selle meie kõige suurema raskuse põhjusest aru saada ja mingite meetoditega seda parandada.

Kõige positiivsem asi viimasel ajal on aga see, kuidas Albatross liigub. Vanasti oli mul tihtipeale (eriti peale mõne teise hobusega sõitmist) Albatrossi selga istudes selline natuke ebameeldiv tunne, sest ta sammud tundusid nii lühikesed ja kinnised. Seda põhiliselt traavis, samm oli üsna okei ja galopp ka, kui ma teda piisavalt edasi sõitsin. Aga nüüd viimasel ajal juhtub väga tihti, et ma traavi ajal tunnen ja imestan, kuidas ta enda kohta ebatavaliselt pikkade sammudega liigub. :P No mitte ebanormaalselt pikkadega, vaid sellistega nagu ma kogu aeg soovinud olen, et ta liiguks. Tõesti on see jooks traavis kuidagi lahtisemaks ja vabamaks läinud ja nii hea tunne on, kui su suur hobune reaalselt liigub iga sammuga tüki maad edasi, mitte ei tiksu niisama meeterhaaval edasi.

Tihtipeale need sammud on paremad päris trenni alguses ja mida edasi, seda rohkem hakkavad jälle kustuma (ilmselt asi selles, et ta väsib pingutamise korral üsna kiiresti siiski), aga näiteks viimane trenn püsis hea liikumine praktiliselt lõpuni ning keskmise traavi ajal jõudsime ebatavaliselt kiiresti ühest maneežiotsast teise. :D Kui päris aus olla, siis veidi siiski muutus ka tempo, aga... ma ei nimetaks seda enam otseselt kiirustamiseks - sest ta ei kaotanud seejuures oma tasakaalu ega hakanud mõtlematult jalgadega sabistama, vaid lihtsalt püüdes seda edasiviivat energiat võimalikult palju ära kasutada, liigutas oma jalgu tunduvalt aktiivsemalt kui tavaliselt. Ma ei taha ka tema aeglustamiseks hakata ratsmega eest piirama, riskides siiani saavutatud ära rikkuda, sest niigi tal pole see sammude pikendamine eriti lihtsalt tulnud. Aga samas mulle tundub, et ta lihtsalt õpib ennast kandma, mida rohkem me seda harjutame. Varem hakkas ta väga tihti kiirustama, aga ma ei ole tegelikult suurt midagi selle vastu teinud - lihtsalt kordan harjutust, ilma LIIGA PALJU nõudmata, ja üritan veenduda, et ta enne keskmisesse traavi minekut liigub mul võimalikult hästi, aktiivselt, pehmelt.

Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis see liikumise paranemine võib tegelikult vabalt olla seotud sadulaga. Sellest ajast peale, kui ma Albatrossi endale sain, on tal küll olnud nö passitatud sadul, aga ei esimene sadul ega ka praegune sadul enne ümbertoppimist ei istunud tal nii hästi, kui nüüd (päris ideaalne ei ole ta ilmselt ka praegu, aga tuntav vahe siiski varasemaga). Ja kuigi see sai topitud juba suve alguses, siis arvestades seda, et suvel ma väääga palju temaga sõita ei jõudnud ning muutus tema liikumises ei pruugi ka kindlasti mitte üleöö tulla - st tal läheb aega, enne kui oma lihaseid taas õigesti kasutama harjub - võib sadul vabalt selle positiivse muutuse põhjuseks olla. Seda enam, et kui Albatrossi selg juba ise annab VÄGA selgelt teada, kui talle sadul ei meeldi (väga kergesti tekivad survepunktid, punnid), siis miks ta ülejäänud keha peaks sellele vähem reageerima?
Ja no teine asi on see, et ma viimasel ajal kulutan kauem aega soojaks jalutamisele enne tõsisema trenniga alustamist. See aitab ka kindlasti kaasa.

S. -l tõmmati välja susihambad (need olid väiksemad, kui minu enda tarkusehambad... veider), mis tähendab, et paar nädalat tuleb ta suulistest eemal hoida. Ma polegi veel ühtegi hobust "bitless" meetodil sadulasse pannud, aga niisama treeninguid katki ju ka ei taha jätta, seega laenasin kordepäitseid ja käisin seljas ikka. S. natuke protestib, kui ei saa oma soovitud suunas liikuda, aga muidu pole isegi viga, saab veidi juba ringi jalutada küll.