Olympia lainetel

Homme on taaskord üks eksam tulekul, seega arvake, millega ma eile õhtul tegelesin? Loomulikult õppimise vältimisega ja vaatasin hoopis koolisõidu maailmakarika etappi Londonis.

See oli hea mõte, ma avastasin, et mulle tõesti vägaväga meeldivad Carl Hester ja Charlotte Dujardin ja kohe ilus oli vaadata nende sõitusid. :) Kahju, et Charlottel nii mitu tehnilist viga sisse tuli, muidu oleks ilmselt ära ka võitnud... aga Valegro on lihtsalt nii armas hobune ja ma usun, et ta saab sellise sõitja käe all üks päev vägaväga heaks. Tundub selline hobune, kes veidi kipub ennast kaelast lühikeseks tegema (minu arust tihtipeale selliste kompaktsemate hobuste viga), aga need mõlemad sõitjad paistavad väga mõnusa pehme käega olevat ja lasevad oma hobustel ise kontakti poole kogu aeg liikuda + ei ole mingit igal sammul kannustega ribidesse äsamist - ühesõnaga väga positiivne.

Nt Laura B, kes teoreetiliselt peaks ka olema väga klassikalise sõidustiiliga, sooritas küll enamuse harjutustest väga korrektselt, aga mind nii häirib selline (vähemalt pealtnäha) jõuga ratsmete rebimine teatud harjutuste juures... ja hobune tundub ka tihtipeale väga jäik ja kõvasti vertikaali taha tõmmatud seetõttu. :( Ma saan aru, et ilmselt on tegu keerulise hobusega, kes kippub suust nö tugevaks minema jne (nagu Albatross, noh :) ja ma tean, et see on nõme probleem) ning see ei ole tema eesmärk niimoodi sõita, aga noh... siiani ei ole nad paarina eriti head muljet mulle jätnud.

Kui nüüd Albatrossi juurde tagasi tulla (ja meenutada, et ma olen tegelikult mittekeegi :) ja ei tohiks selliseid maailmatasemel sõitjaid kritiseerida), siis... olen nüüd püüdnud trennis häääästi sammhaaval asju võtta ja selliseid alustõdesid lihvida ja paigas hoida. Nt enda istakut üritan jälgida... sammusoojenduse teen tihtipeale ilma jalusteta ja siis jaluseid võttes on selline tunne, et võiks peaaaegu ühe augu võrra pikemaks lasta. Võib-olla isegi katsetan seda mõni päev.

Ilma jalusteta traavides tundsin, et paremale poole sõites on kurvides mul raske hobusega tasakaalus püsida - nagu miski lükkaks täiega väljapoole mind. Aga.. kui hobuse nö tugev külg on parem külg ja sealpool on lihased rohkem kokku tõmbunud (vasakul küljel pigem venitatud), siis tõusebki ju parem pool kõrgemale? Oli vist selline teooria? Ja see kõlaks loogiliselt küll, vasakule poole sõites nt ei visanud mind kurvides kuhugi väljapoole, vähemalt ma ei pannud tähele küll.

Kõverusega võitleme ka nii, et üritan lihtsalt väga täpselt tema õlgu ja tagumist otsa kontrollida. Tagumise otsaga on lihtsam, aga õlgu on ainult jalgadega natuke keeruline juhtida, tahes tahtmata peab veidi ratsmega kaasa aitama, kuid siis on juba raske eraldi hoida ratsmesurvet kaelale (õlgade kontrollimiseks) ja suule (mille peale ta kipub nina väljapoole lükkama).

Ja teine asi on see vasaku ratsme peale tuimaks muutumine... nt jalavahetustega ma pole nüüd väga hoolikalt tegelenud (mõne trenni jooksul paar korda proovin siiski), sest kui ta seda ennetama hakkab (mida ta teeb, sest ma ei saa talt poole sekundi jooksul järsku seda asja nõuda, ilma ettevalmistamata), siis ta läheb veidi pingesse ja sellel hetkel on vasaku ratsmega kontakt meil SUUR NULL. Tõesti, absoluuuuuuuuutselt ei reageeri sellele, nagu lülitaks täiesti välja omal selle suupoole. Ja niimoodi on natuke raske midagi õpetada, seega püüan vahepeal tegeleda selle probleemi kõrvaldamisega, vb pean siiski kontragaloppi ka jälle vahelduseks harrastama, et ta jääks ka suunamuutuste puhul galopis pehmeks. Aga ma ei tea ka... siis ta vb satub rohkem segadusse jälle nende jalavahetuste osas... ei teaaaaa... Mõtlen veel.

Igatahes, KUI ta läheb vasaku ratsme peale tuimaks, siis ma pean tõesti lihtsalt väikeste sõrmeliigutustega niikaua seda suulist liigutama, kuni ta jälle reageerima hakkab. Tihtipeale ma teen seda 1-2 korda, ta ei reageeri, ja siis ma juba jään pikemalt vastu hoidma, et "ta ju peab andma järgi". Ja no siis mingi hetk annab ka, aga.. see ei ole õige, ja see kaob kohe järgmise hetke jooksul. See on mul loll komme lihtsalt ja kannatuse puudumine. Tuleb hääästi pisikesi märguandeid anda nii kaua, kuni vastus tuleb. Sest ükskord ta tuleb ja mida kannatlikum ma olen, seda kiiremini ta iga kord tulema hakkab. Tõestatud värk. :)

Üldiselt mulle tundub, et meil oleks hädasti mõnda pilti vaja blogisse, nii vahelduse mõttes. Niipea, kui mõnel mu tallipäeval pilved veidi hõrenevad (ja valges talli jõuan), üritan Albatrossi jäädvustada jälle.

Ja S. areneb ka edukalt. Esimesed korrad seljas läksid vaevaliselt, ta tõesti EI TAHTNUD pöörata ega edasi liikuda ega seisma jääda ega mitte midagi. Aga sel korral jällegi tasus mu kannatlikkus end ära ja nüüd praktiliselt probleem puudub. :) Mulle tundus ka, et talle midagi vahepeal väga ei meeldinud - seega ma igaks juhuks üritan nüüd iga trenni vahele jätta vähemalt ühe vaba päeva, kus ta oma lihaseid puhata saab (KUI äkki oli selles asi) ja no trennid on meil lühikesed nagunii - 10 minutit kordet (kuigi seda aega võib nüüd ilmselt lühendama hakata) ja 10 minutit seljas. Ilusasti saab sammus ja traavis keeratud, pööratud, volte tehtud ning tegin eile esimesed sammud galoppi isegi. Ja seda kõike kordepäitsetega - esimene hobune ilmselt, keda ma ilma suulisteta "algratsastanud" olen. Järgmisest nädalast aga ilmselt teeme suulistega taas tutvust siiski.