Neljapäeval külmus mu nägu päeval väljas umbes 5 minutiga ära, seega polnud üldse plaanis talli minna, aga näed - õhtupoole ei tundunud enam üldse nii kole ja ikka läksin korraks vaatama, kuidas Albatross elab. -21 kraadi oli ainult ja külm ei olnud. :) Albatrossil vist ka ei olnud - mõned hobused ootasid värava ees, et kas talli juba sisse ei lasta, aga Albatross vaatas küll mulle sellise näoga otsa, et "kas ma ikka pean selle heinarulli juurest siit lahkuma?" ja krõmpsutas pealtnäha küll väga rahuloleva ilmega oma heinu edasi. Ma tean küll, et ega hobune ei hakkagi virisema, kui tal külm on, aga - kui ma oma hobust natukenegi tunnen, siis peaks ju tema käitumises olema võimalik mingitki muutust märgata (kasvõi seesama kopli värava ees ootamine), kui tal tõesti väga ebameeldivalt külm peaks olema?
Kuna hommikupoole oli endalgi olnud päris ebamugav külma õhku sisse hingata, siis mingit tõsist trenni ette ei võtnud - lasin ta lihtsalt maneeži lahti ja tegime natuke mingeid harjutusi sammus. Energiapuudust tal ilmselt siiski pole ja ühel hetkel see tahtis nii väga välja tulla, et Albatross pidi ikka mõned ringid jooksma kah, aga see piirdus paari galopiringiga ühte- ja teistpidi, nii et see vast halvasti ei mõjunud; tema enda initsiatiiv nagunii.
Harjutasime väääga lihtsaid ja kergeid asju. Esiteks minust vasakul pool kõndimist. Hetkel, kui mul vasak käsi rohkem funktsioneerib, siis üritan teda rohkem endast vasakul hoida ja ta muidugi põhimõtteliselt saab sellega hakkama, aga kui mul tähelepanu hajub, siis avastan, et jälle on Albatross kuidagi sujuvalt minust paremale, "õigele" poolele ujunud. :P Aga kui sellele tähelepanu pöörata, siis suutis ta küll ka vasakult pool täpselt sama ilusasti minu õla kõrval kõndida.
See on ka, et kui ma nt olen ise temast vasakul pool ja tahan minna paremale, siis ta tihtipeale (siis muidugi, kui ta lahtiselt on) nö keerab oma esiotsa minuga kaasa, nii et ma ei pääse sugugi lihtsalt teisele poole. Ta millegipärast arvab alati, et see on märguanne pööramiseks (tihtipeale ju ongi), isegi kui olen talle enne "seis" öelnud. Ilmselt olen midagi natuke valesti õpetanud ja tal asjad sassi ajanud, sest iseenesest tal mingit probleemi küll sellega ei ole, kui ma teisel pool olen. Aga selle asja lahendamiseks siis kõndisin iga natukese aja tagant seisva hobuse nina eest ühele ja teisele poole - ja kui ma seda juba paar korda teinud olen edukalt, siis ta saab aru küll, et - ahhaa, ma peangi seisma, mitte kaasa pöörama. Nii ta siis seisis seal, mina ümber hobuse edasi-tagasi jooksmas. :D
Mul oli plaan ka mingeid külgliikumisi proovida, nii et Albatross täitsa lahtiselt on, aga... see jäigi ainult plaaniks. Selle jaoks oleks hea, kui mina saaks liikuda tagurpidi mööda seina äärt nii, et Albatross järgneb, ja siis mingite märguannete abil tema esi- või taguotsa veidi nihutada. Aga selgus, et Albatross ei ole sugugi vaimustatud mulle järgnemast, kui ma TAGURPIDI liigun. See oli tema jaoks vääääga imelik! Ta jäi seisma ja vaatas mulle täiesti segaduses näoga otsa ja kui ma teda liikuma ergutasin, siis hoopis taandas. Nojah... täiesti loogiline, sest ta pole kunagi pidanud mulle niimoodi järgnema. Kui ma näoga tema poole olen, siis on ta alati pidanud seisma või taandama ning täpselt seda ta nüüd pakkuski. Nii et unustasime igasugused külgliikumised ja tegelesime siis esialgu lihtsalt sellega. Mingi aja pärast ta sai asjast aru küll ja hakkas mulle järgnema, kuigi ta igaks juhuks hoidis alati veidi suuremat distantsi meie vahel - nii umbes meeter või paar (kui ta niisama mulle järgi/kõrval kõnnib, siis hoiab ikka väga lähedale).
Ma hakkasin mõtlema, et sellise asja harjutamine võib ka meie treileriprobleemide lahendamisele natuke kaasa aidata. Nööri otsas ta küll järgneb mulle ka siis, kui ma nö tagurpidi olen ning viimasel ajal, kui ma teda üksinda olen treilerisse pannud, siis ma enamasti nagunii ei seisa enam tema ees, vaid külje peal, aga... siiski. Kõige tavalisem hobuste treilerisse panemise viis on ikka ju see, et keegi läheb ees sisse ja siis kutsub hobust järgi, ise näoga hobuse poole olles. Nii et sellise asja harjutamine (ka ilma nöörita) ei ole sugugi paha mõte - teeb vähemalt märguannetest arusaamise Albatrossi jaoks lihtsamaks. Kui hobune saab aru, mida temast tahetakse, siis on alati ja ükskõik millises olukorras palju suurem tõenäosus, et ta su märguannetele ka nõus vastama on.
No comments:
Post a Comment